Altraja

Nõukogude aja autodest on minu kogus ka GAZ 24 ehk Volga. See on legendaarne kandilisemat sorti mudel, mida toodeti 1970. aastast alates Gorki autotehases.

Volgad olid mõeldud Nõukogude Liidu eliidile – prominentidele ja kõrgetele juhtidele. Veidi madalamate ametikohtade töötajad nagu peainsenerid, peaagronoomid ja asedirektorid sõitsid beežide või hallide Volgadega. Veel madalama taseme tegijad sõitsid Moskvitšitega. See hierarhia oli selgelt paigas. Nõukogude Liidus toodeti ka Žigulisid, aga neid asutuste kasutusse praktiliselt ei antud, need olid mõeldud eraisikutele.

Musta Volgat võib võrrelda tänase S-klassi Mercedesega. Ainult väga rikkad, jõukad ja eesrindlikud said sõita musta Volgaga.

Lisaks sellele, et Volgaga sõitsid kõige kõrgemad juhid, markeeris Volgat see, et Nõukogude Liidus kasutati neid taksodena. Ka taksosõit oli tol ajal pigem luksuslik teenus. Volgad olid mugavad ja suured, kopeeritud Ameerika autodelt, nii nagu kogu Nõukogude Liidu autotööstus kõiki oma autosid teiste pealt kopeeris.

Volga oli aga ikkagi palju erilisem kui teised tolle aja autod. Kui meil olid peres VAZ 2103 või VAZ 2106, mida peeti ka paremateks autodeks, siis vaid musta Volgat võib võrrelda tänase S-klassi Mercedesega. Ainult väga rikkad, jõukad ja eesrindlikud said sõita musta Volgaga.

Üks minu mälestusi Volgast seostub Elva kandi kõige kõvema kapsakasvataja Karl Aaniga. Kui lõppes üks väga edukas aasta, siis Aani Karla, nagu teda kutsuti ning kes on tänase rammumehe sarja organiseerija Peeter Aani isa, ostis endale Volga. Karla oli tõeline töörügaja, selline vägilase tüüpi kuju, kes tõesti tegi kogu aeg tööd. Ma ei teagi, millal ja kas ta üldse magas, igal juhul kapsaid kasvatas ta nii, et ööl ega päeval polnud vahet. Ja fakt on see, et 1988 või 1989. aastal ostis Aani Karla endale 22 000 rubla eest Venemaa mustalt turult musta Volga. Aastapalk oli tal ehk 3000 rubla, millest midagi üle ei jäänud, sest see kulus kõik elamise peale ära. Seega pidi kõrvalt ikka päris kõvasti teenima, et sellise summa eest Volga osta.

Mu teine kokkupuude Volgaga oli hea perekonnatuttava Urmas Jaumehe kaudu. Urmas töötas juhtival kohal Tartus soojusvõrkude alal. Tema kapsapõldu ei pidanud, aga kasvatas Tartu koduaias roose ja muid lilli ning tegi nendega äri. Ühel hetkel ostis Urmas endale beeži Volga. Ma ei teagi täpselt, kas see oli sama auto, millega ta tööl sõitis või ostis ta endale mõne vana taksopargi takso, aga alguses oli see masin päris ront. Tema naabrimees aitas autot keevitada ja korda teha ning 1989. või 1990. aastal ilmus Urmas meile maale värskelt värvitud beeži Volgaga. Mul on meeles, et kui Urmas ära läks, siis ema ütles isale: “Noh, aga kus sinu Volga on?”, ja tüli algas. Eks see oli öeldud pool naljaga, aga isa ei olnud naljamees. Kui Aani Karla juures külas käisime, siis ema mainis isale, et Karlal on igal aastal uus auto, aga meie sõidame ikka sama autoga. Sellist nääklemist tuli sageli ette – mitte ainult meie kodus, arvatavasti on Volgad nagu S-klassi mersudki sarnaseid ütlemisi ja probleeme esile kutsunud.

Kolmas Volgaga seotud mälupilt on mul meelest ajast, mil neljateist-või viieteistaastasena käisin isaga tööl kaasas ja ootasin hommikul kodus, et ta mulle järele tuleks. Kui üldiselt tuli isa oma GAZ 52 veoautoga, siis mõnikord oli ta teinud vahetust Elva EPT peainseneri Aare Hanseniga andes talle kasutada oma veoautot ja saades vastu peainseneri Volga ning mina sain siis isaga terve päeva Volgaga sõita.

Veel üks mälupilt on see, kui kord oli meil vaja emaga minna Tartusse midagi ostma ning meid sõidutas oma Volgaga Elva sovhoosi asedirektor Arnold Piiskop. Tagasi tulime läbi Tõravere, sest Arnoldi kodu oli seal kandis. Volgaga sõit oli tavainimese jaoks ikka täiesti teistsugune – vaikne, sujuv ja kiire, kuskil midagi ei kolisenud ega krabisenud. Hoopis teine tase.

Juba siis hakkasin mõtlema, et Elva EPT direktori asetäitjal on Volga ja peainseneril on Volga ning kui mina õpin EPA-s peainseneriks, siis sõidan tulevikus ka Volgaga.

Poisikeselik mõttekäik, aga see oli üks põhjus, miks ma just EPA-sse õppima otsustasin minna.

Aastad aga läksid ja ajad muutusid, kuni ühel hetkel, 2005. aasta paiku, ütles Urmas Jaumees, et tal on aeg Volga maha müüa ja endale mingi muu auto osta ning ta pakkus Volgat mulle. Nii jõudiski minu kollektsiooni 1975. aasta rohelise sisuga GAZ 24. Tol ajal olid tal tagavedrud natukene läbi, aga muidu oli kõik ikkagi nagu päris ja auto sõitis.

Minu üheks esimeseks sõiduks oli käia selle Volgaga oma äripartneri Anti Kalle pulmas Hiiumaal. Laulatus toimus Risti kirikus, kust sõitsime edasi Anti juurde Kaustesse. Pidu ja pulli jätkus kauemaks. Kõik kotid mahtusid Volga avarasse pagasnikusse ära. Võrreldes minu BMW-ga, millega tollel hetkel igapäevaselt sõitsin, oli Volga isegi suurem ja mugavam. Hiiumaa kruusateedel sõites sai ikka külje ette ja väga lahe oli.

Pärast Anti pulmi läks elu jälle kiiremaks, sest alustasime Venemaal äri arendamisega ja Volga jäi minu Mõisapõllu kodu juurde seisma. Mõne aja pärast viisin ta Elvasse, kus ta seisis samuti tükk aega. Siis toimetasin Volga Viljandisse, kus ta jäi ootama järjekorda, millal sõber Tõnu Kivisild saab selle korda teha. Tõnu aga GAZ 51 restaureerimise kõrvalt Volgani ei jõudnudki ning viisin ta edasi Raadile lootuses, et Indrek Teppan saab selle ette võtta. Aga ka tema hammas ei hakanud peale. 2011. aastal sai Volga viidud Annikvere lähedale Kobilu külla Kätlin ja Toivo Saarela juurde, sest Kätlini isa Agu Kasetalu oli lahkesti nõus ehitama Volgale garaaži, kus autot väikese tasu eest hoiustada. Seal ta ei idanenud ega mädanenud, aga paremaks loomulikult ka ei läinud, natuke ikkagi roostetas …

Nii ta seisis kümme aastat, kuni 2022 otsustasin, et nüüd peab Volgat restaureerima hakkama. Pakkusin Aimar Sisakile, et ta veaks selle endale Võrru, kus GAZ 52 oli ilusti korda tehtud ning järjekorras ootasid buss TA-6 ja 1960. aasta Chrysler New Yorker. Volga sai Võrru viidud, aga kahjuks ei ole 2025. aasta suvel restaureerimiseni veel jõutud.

Ma tahan, et mu kogus on just onu Urmase käest ostetud Volga. Auto, millega tema sõitis ja mida ta tuli meile uhkusega maale näitama.

Aimar saadab mulle aga aeg-ajalt Volgade müügikuulutusi: “Kümne tuhande euro eest on saadaval tutikas must Volga. Kui tahad Volgat oma kogus hoida, siis osta uus, ja sul on korralik auto olemas.” Minu käsi pole aga tõusnud, sest mul ei ole kollektsiooni vaja lihtsalt Volgat, vaid ma tahan, et mu kogus on just onu Urmase käest ostetud Volga. Auto, millega tema sõitis ja mida ta tuli meile uhkusega maale näitama.

Ja Volgade loos on veel üks nüanss. See on isegi ehk kõige tähtsam lugu, mis algas siis, kui 1990. aasta talvel, EPA teisel kursusel läksin rallikooli, mida juhendas legendaarne rallisõitja ja rallide organiseerija Peeter Rehema. Käisin rallikoolis koos oma kursakaaslalse Raul Roosiväliga, kellega koos kirjutasime konspekte, kuulasime terve talve teoreetilist juttu ja saime kevadel minna oma autoga Reolasse esimesi kiiruskatse läbimisi õppima.

1991. aastal tekkis meil võimalus hakata Tartu TREV-3 ja Elva sovhoosi pilootekipaažina rallit sõitma – piloodiks Raul Roosiväli ja kaardilugejaks Are Altraja. Sovhoosilt saime bensiini, mis oli juba alguses defitsiit, aga muutus iga päevaga veel raskemini kättesaadavaks. Kaks-kolm kanistrit bensiini oli sel ajal kulla hinnaga.

Meie ekipaaž startis nii mõnelgi rahvarallil ja Eesti meistrivõistluste etapil. Koos Rauliga putitasime oma Volgat Tartu TREV-3-e töökojas Haagel. Muutsime hooratast kergemaks, tegime mootoriremonti, lihvisime plokikaant ja tegime auto igati rallikõlbulikuks.

Kahjuks on sellest ajast säilinud ainult üks foto, kus me oleme Rauliga Võru 100 Järve Ralli stardis. Sellel rallil saime tagant poolt kolmanda koha.

Igal juhul on autoralli ainuke spordiala, kus ma olen ametlikult startinud Eesti meistrivõistlustel ja seda Volgade klassis.

Samal ajal figureeris meie seltskonnas veel üks natuke vanem kutt – Kaupo Kerge, kes on praegu Tartus legendaarse puksiiriteenuse firma Treilamehed omanik ning teeb koostööd Rally Estoniaga. Aga omal ajal, kui mina ei saanud rallil osaleda, siis sõitis just Kaupo koos Rauliga.

Rauliga ühendaski meid autosport ja Volga, millega rallit sõitsime. Väga huvitav on see, et kolmkümmend viis aastat hiljem on minu poeg Henri leidnud omale sõbra Hugo, kellega koos nad ralliga tegelevad. Kui Henri sarnaneb minule, siis Hugo on nii välimuselt kui ka olemuselt Rauli moodi. Ja nii ongi Urmo Aava käe all tekkinud samasugune kooslus nagu meil varem oli. Pole vahet, kumb neist on piloot, kumb on kaardilugeja – need kutid on mõlemad lahtiste kätega ja kui vaja võivad ise autot remontida. Neid vaadates meenub mulle, kuidas meie koos Rauliga Volgaga rallit sõitsime ning mul on hea meel, et Volga on mul kogus olemas. See Volga markeerib mulle tema kunagist omanikku Urmast ning kõiki Volgadega seotud lugusid, millega elus olen kokku puutunud.