Altraja

Minu autode kollektsiooni kuulub üks VAZ 2108, 1990. aasta väljalase. Värvilt porgandipunane – ei ole Sportlandi punane ega tuletõrje punane, vaid natuke murtud oranžikas toon.

Tegemist on kaheukselise Lada Samaraga, mis oli justkui nõukogude autonduse esimene kupee ja tollase ajastu totaalne tippmudel. Kui Volga ostmist 1990. aastatel võiks võrrelda tänapäeval S-klassi Mercedese ostuga, siis tollase VAZ 2108 ost võrduks lausa Ferrari soetamisega. Volga maksis tol ajal umbes 22 000 rubla ja VAZ 2108 eest tuli välja käia 10 000–15 000 rubla.

Kui Volga ostmist 1990. aastatel võiks võrrelda tänapäeval S-klassi Mercedese ostuga, siis tollase VAZ 2108 ost võrduks lausa Ferrari soetamisega.

Selle konkreetse VAZ 2108-ga mul endal mingit emotsionaalset seost ei ole. Auto leidis ja vahendas mulle minu hõimlane Urmas Saar. Urmas tuli minu ellu tänu onu Einile, kes oli Tartus väga lugupeetud südamearst ja kelle paljude heade omaduste kõrvale võib öelda, et ta oli päris kõva naistemees. Onu Eini esimene abikaasa oli väga hinnatud silmaarst Elve Altraja. Aga ütleme nii, et kui sa oled nii lugupeetud, tegus ja sportlik nagu onu Eini oli, siis sul ei ole kunagi igav kliinikus, kus sinu ümber tiirleb palju naisi. Nii juhtuski, et onu Eini teiseks abikaasaks sai anestesioloog Heivi-Markit Altraja.

Heivi-Markitil oli varasemast elust kolm last. Kõige vanem oligi seesama Urmas Saar. Keskmine oli Jaanus Saar, keda üldsus tunneb saate „Naabrist parem“ produtsendina. Koos Raoul Suviga tootis Jaanus seda sarja väga pikalt ning hiljem tegid nad koos filme. Kõige noorem oli tütar XXX, kes elab nüüd Saksamaal. Kui 1992. aastal sündis Einil ja Heivi-Markitil ühine poeg Martin Altraja, siis saime Urmase ja Jaanusega hõimlasteks ning kuna olime üheealised, siis ka päris headeks kamraadideks.

Tead, Are, kui telekas on p*****, siis ära hakka remontima, vaid osta uus.

1990. aastate keskpaigas töötas Urmas Elva kuulsas Verevi baaris baarmenina. Ta oli väga lahtise käega, hea jutuga ja seltsiv. Verevi baari omanik ja hing oli aga Johannes Sikk, kes on Elvas tuntud kui rallimees ning jää- ja lumerajasõitude korraldaja. Temalgi on olnud palju naisi. Kui Johannes 2025. aasta 24. märtsil 70. sünnipäeva tähistas, kirjutasin talle Facebookis õnnesoovid ja tänasin õpetuste ja koolituste eest! Inspiratsiooni sain sellest, kui noorena tegin Elvas Johannese baaris diskosid ja mul oli asi mõne pruudiga lörri läinud ning tundus, et maailma lõpp on käes, siis Johannes tuli murtud diskorit lohutama ja ütles oma kuulsad sõnad: „Tead, Are, kui telekas on p*****, siis ära hakka remontima, vaid osta uus.“

Kui nüüd tekib küsimus, kuidas need inimesed selles loos omavahel kokku klapivad, siis üks Johannes Siku elukaaslane oli Eve Kants, kelle õde Ave Kants hakkas koos elama ja hiljem ka abiellus Urmas Saarega. Nii tekkis Sikkude ja Saarte hõim, kes oli kokku üks suur familia ning kellega ka minu pere hõimlastena läbi käima hakkas. Sellesse suurde perre kuuluvad muuhulgas Johannes pojad – kaardilugeja Kuldar Sikk ja triatleet Johannes Sikk juunior. Samuti Ave ja Urmase pojad – Hannes Saar, kes on täna tuntud USA-s õppiva ja mängiva korvpallurina ning tema vend Kristjan Saar, kes on kogu Euroopas kõrgelt hinnatud korvpalliülekannete režissöör.

Kui aastal 2000 ostsin ettevõtte Elta Puit, siis hakkas Urmas enda metsaäride kõrval minu heaks abimeheks ja Elta Puidu juhiks, et lükata see käima uste ja akende tööstusena. Samal aastal aitas ta käivitada jalgpalliklubi FC Elva, mis tänavu – aastal 2025 – tähistab 25. sünnipäeva. Lisaks olime head sõbrad, keda ühendas ka huvi autode vastu.

Ühel päeval rääkis Urmas, et keegi müüb porgandipunast VAZ 2108-t ja küsis, kas ma ei taha seda osta. 2005. aasta talvel ostsingi. Olen lasknud selle auto nüüdseks ühe korra restaureerida ning see on päris heas seisukorras. Kuna bensupaak ja filter olid vahepeal aga rooste läinud, siis praegu asub auto Võrus, kus seda putitatakse veel paremaks.

Kahjuks läksid varsti pärast auto ostmist meil Urmasega suusad risti. Aastal 2006 olin mina vaimustuses Subarutest ja ehitasin Markko Märtini garaažis oma teist Subarut. Sain selle auto valmis, aga 2008. aasta majanduskriis tuli peale ja ühel hetkel pakkus Urmas, et ostab Subaru minult ära. Leppisime hinnaks 650 000 krooni, mis võib praegu tunduda hiigelsummana, aga selle suurusjärk on tegelikult umbes 40 000 eurot. Sellest poole, 20 000 eurot, maksis Urmas mulle ära, aga teise poole jäigi võlgu. Just selle võla tõttu oleme teineteisest eemaldunud.

VAZ 2108 tuletab nüüd minu jaoks meelde lihtsat tõde: ära anna laenu sõbrale või sugulasele, sest teist võivad lõpuks hoopis vaenlased saada.

Pean seda enda jaoks kõvaks koolirahaks. Üks auto ongi alati rohkem kui lihtsalt auto, markeerides juhtumeid, lugusid või õppetunde. Lisaks õppetunnile laenu andmise kohta on VAZ 2108 auto, mis sisaldab endas Sikkude, Saarte, Elva diskode, Elta Puidu ja FC Elva saamislugu.