Altraja

Eini Altraja (sündinud 29.08.1939) on minu isa Mati Altraja vend. Ta on pikaaegne arst ja Maarajamõisa haigla südame sondeerimise lanseerija, tartlane, kes on kogu elu elanud aadressil Raudtee 17, Tartus, minu vanaisa ja vanaema majas. Onu Eini on minule väga suur eeskuju ning see on põhjus, miks tema auto endale ostsin.

Kui mu ema ja isa soetasid 1974. aastal kirsipunase VAZ-2103 ehk Žiguli Luxi, siis onu ostis 1977. aastal VAZ-2106 ehk Žiguli Super Luxi. Võrreldes Žiguli Luxiga olid sellel mõned täiustused – ilukilpidel olid mustad plastikud, stange otsad olid mustast plastikust ja sarved stange küljes olid mustast kummist. Väljas oli mõni iluliist ning sees mõni vidin ja ornament rohkem.

Tol ajal oli see täitsa eraldi teema, et kas auto on oliivikollane, kanapasa kollane või oliivroheline.

Onu auto registreerimisnumber oli 36-28 EAZ ning auto oli oliiviroheline. See oli väga omapärane toon. Tol ajal oli see täitsa eraldi teema, et kas auto on oliivikollane, kanapasa kollane või oliivroheline. Onu tõstis siis alati pagasniku üles ja näitas jõupaberist liimitud silti, millele oli kirjutatud olivkovaja. Tol ajal olidki autod päris lõbusat värvi, sest nõukogude autotööstuses musti sõidukeid eraisikutele praktiliselt ei tehtudki. Levinud oli valge, elevandiluu, hele hall, leidus ka kollaseid ning roosamanna ja vikerkaare värve. Soliidsemad mudelid olid tumesinised ja tumerohelised, meie tumepunane oli nendest tsipa eksklusiivsem.

Nõukogude ajal sai autosid osta autoostuloaga, mille sai ametiühingu kaudu. Minu emale anti autoostuluba Nõo sovhoosist ja arvan, et onu sai selle oma teenete eest, kui oli töötanud kümme aastat Maarjamõisa haiglas. Žiguli Super Luxi hind oli sel ajal suurusjärgus 5000-6000 rubla. Arsti palk võis olla umbes 200 rubla, millest siis võis iga kuu ligikaudu 50 rubla säästa ehk aastas sai kõrvale panna võib-olla viissada rubla ja kümne aasta peale oli siis autorahaenam-vähem  säästetud. Onul ilmselt kogu summa koos ei olnud ja ta laenas kellegi käest juurde – tol ajal oli see ka väga tavaline.

Lapsena sain selle autoga sõita loetud korrad ning mäletan, et onu ei juhtinud nii hästi ja sujuvalt kui minu isa. Nende ema ehk minu vanaema kogu aeg hurjutas, et Eini rapsib autoroolis. Kindlasti ta oligi äkilisem tüüp. Tänases hetkes võin öelda, et tema on meie suguvõsa esi ATH-inimene. Tol ajal oli ta väga närviline, väga emotsionaalne, aga ka väga kõva spordimees ja ilmselt ka väga kõva naistemees. Etteruttavalt võibki öelda, et 1989. aastal lahutas Eini oma esimese abielu ja abikaasa kolis tema juurest ära. 52-aastaselt abiellus onu uuesti ja sai 54-aastaselt teise poja, Martin Altraja, kes töötab praegu Kliimaministeeriumi kommunikatsiooninõunikuna ja on Aegraja kirjastuse omanik. Martini abikaasa Jaanika Altraja töötab loomaias. Nende kaks last on neljateistkümnes ja viieteistkümnes Altraja, kes üldse Eestis seda perekonnanime kannavad.

Kui autot vaatan või selle lõhna tunnen, siis tulevad meelde kõik distsiplineerivad isikuomadused, millega onu mulle suureks eeskujuks oli ning paljud hetked, mille koos veetsime.

Tulle tagasi auto juurde, siis tänaseks on onu Eini VAZ-2106 täis pauguga igat pidi restaureeritud ning markeerib elu lõpuni minu onu ja onupoega Alan Altraja. Kui autot vaatan või selle lõhna tunnen, siis tulevad meelde kõik distsiplineerivad isikuomadused, millega onu mulle suureks eeskujuks oli ning paljud hetked, mille koos veetsime. See auto ongi minu kogus selleks, et meenutada mulle onuga seotud seiku.

Esiteks oli meil traditsiooniks käia jaanipäeva paiku Võrtsjärve ääres. Oli see siis Tammel või Sapil, seal me mängisime, suvitasime päev otsa ja tegime lõket. Seal olid alati isa ja onu oma autodega ja võrdlesid neid ajaviiteks. Väga sagedased olid meie ühised reisid Lätti. Lapsepõlves me ei käinud onuga koos peaaegu mitte kunagi Tallinnas, aga umbes kümmekond korda käisime Riias. Ööbisime alati telkides Riia lähedal Baltezersi järvede ääres männimetsas. Huvitav seos on see, et praegune Sportland Läti tegevjuht, väga hea kolleeg ja sõber Sandijs Pinkulis elab just Baltezersi järve ääres. Olen tal mitu korda külas käinud ja seal tekib väga soe tunne.

Kui oli vaja minna laupäeval Tartusse vanaema sünnipäevale, siis algas kell 11 auto pesemine, mis võis päädida vahatamisega nii, et kella kolme ajal läks veel vaha peale ja kell neli mässas isa alles lappidega ja mina pidin ka nühkima.

Kolmas mälupilt toob meelde garaažid. Minu isa ja ema olid põllumajandustöötajad ja meie garaaž Elvas oli segamini nagu seapesa. Krohv seintel oli määrdunud, riiulid olid sassis, isa kalaasjad olid laiali, tööriistad ja kõplad vedelesid igal pool. Auto oli alati tolmune, sest sellega käidi põldude vahel sõitmas või kalal. Kui oli vaja minna laupäeval Tartusse vanaema sünnipäevale, siis algas kell 11 auto pesemine, mis võis päädida vahatamisega nii, et kella kolme ajal läks veel vaha peale ja kell neli mässas isa alles lappidega ja mina pidin ka nühkima. Olukord läks jube närviliseks. Ema seisis kleit seljas juba ukse peal, et mida te teete ja millal me minema hakkame. Isa läks närvi, ajas lõpuks oma krimpleenülikonna selga, aga siis oli juba kell sada ja jäime sünnipäevale hiljaks. Siis oli põhimõtteliselt kõigil kogu õhtuks tuju rikutud. Põnev on asja juures see, et kui minu lapsed ja elukaaslane seda lugu loevad, siis nad tunnevad eelnevast kirjeldusest mind ära. Ka minu garaaž ja minu töölaua ümbrus meenutab natukene minu vanemate garaaži.

Samas minu onu Raudtee tänava garaaž oli kliiniliselt puhas – valged seinad, valged kapid, kõik tööriistad ja võtmed olid piinliku täpsusega seinale pandud. Kui onu Eini ostis uue võtmete komplekti, viis ta selle sõbra juurde ja lasi ära kroomida, nii et võtmed särasid nagu arsti tööriistad. Igasuguseid kruvisid ja tüübleid võetigi arsti näpitsatega. Kõik kalapüügitarbed olid absoluutses ordnungis. Meie majas ei olnud ühtegi ruumi ega ühtegi kohta, mis oleks olnud nii korras nagu onu garaaž.

Masin oli kogu aeg piinlikult puhas. Mina tundsin seal istudes, et istuksin nagu välismaa autos.

Sama kehtis auto kohta. Kui isa viskas kapsa mürgipritsi suure kaarega pagasnikusse, lõi luugi tagantkätt kinni nii, et tolmu ja värki lendas ja lisas paar vandesõna ka juurde, siis onu surus pagasiluugi valge kindaga vaikselt kinni nii, et see vaevu klõpsatas. Kui onu käis autoga pikema sõidu peal, siis kohe peale seda pesti auto ära, vahatati ja kuivatati. Masin oli kogu aeg piinlikult puhas. Mina tundsin seal istudes, et istuksin nagu välismaa autos. Totaalne kord ja puhtus. Seda olen oma elus onult eeskujuks võtnud ja seda ma pole kelleltki teiselt õppinud.

Onu Einil oli ka hiiglasuur vinüülplaatide kogu, mille kohta ta pidas nimekirja ja kartoteeki. Eraldi karpide sees olid diapositiivid ja slaidid – piinlik süsteem ja kord valitses igal pool. Kõikide enda kollektsioonide süstematiseerimise ja selle struktureerimise olen ka onult õppinud.

Neljas mälupilt seostub spordiga. Just onu Einilt olen saanud sportliku vaimu. Kui minu isa käis 1985-1986 Tartu maratonil Elva EPT töötajana suppi jagamas või raadiosidega tegemas, siis minu jaoks oli Tartu maraton siis, kui onu ja onupoeg aastatel 1982-1983 sageli laupäeval kella kahe ajal suusad näpus meie juurde Elvasse jõudsid. Nad panid Tartus oma kodu ees suusad jalga ja sõitsid mööda raudteeäärset 25 kilomeetrist suusarada Elvasse. Seda reaalselt peaaegu igal talvisel nädalavahetusel. Meie asi oli pakkuda teed ja lõunasööki ning kella kolmese rongiga sõitsid nad tagasi Tartusse. See oli minu jaoks reaalne Tartu maraton, see oli tunne, mis suusatamine tegelikult on. Isaga käisin elus ühe korra suusatamas Elvas Vapramäel. See oli harukordne juhus, nii öelda suusapäev peredega, sest et ka meie sõber Urmas Jaumees oli oma perega kohal. Arvan, et isa suusatas kokku ühe kilomeetri ega hakanud rohkem piinlikkust tekitama. Isa oli spordimees küll, vana rattasõitja, aga selleks ajaks oli tal juba paras õllekõht ees ja mingit sportimist enam ei olnud.

Vastupidiselt onule, kel oli mitu Start Šossee jalgratast ja kelle jaoks olid sajakilomeetrised rattaringid suviti tavapärased. Minu sportlikud nägemused, tegevused ja rahvasportlase vaim on tulnud kõik onult. Just see on ajendanud mind eestvedama Sportland Kõrvemaa Neliüritust ja teisi spordisündmusi. Kuna olen ise kaldunud rohkem suusatamise ja rattasõidu pole, siis jooksuüritusi hakkasime korraldama koos Mati Lilliallikuga. Aga minu usk sellesse, et rahvasport on olemas, sai alguse 10-12-aastaselt vaadates oma onu ja onupoega sporti tegemas.

Viies mälupilt on totaalne teaduslik lähenemine kõigile, ei mingit arvamist emotsiooni, rahvakunsti ega midagi. Onupoeg on oma isalt pärinud igikestva õppimise mentaliteedi – mõlemad on palju õppinud ja väga targad. Kui talvevaheajal väikse poisina vanaema ja onu juurde läksin, siis Alaniga oli võimalik ainult õhtul peale kella kuut rääkida, sest koolivaheajal ta ka kogu aeg õppis. Alan lõpetas Tartu 5. keskkooli ehk Tamme gümnaasiumi kuldmedaliga ja Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonna cum laude. Täna on ta pulmonoloogia professor ja tema abikaasa on geeniteadlane Siiri Altraja. Onu Eini ja Alan võivad siiani igas asjas detailideni laskuda või omavahel mõne ravimi või keemilise koostise üle niimoodi vaielda, et lähevad karvupidi kokku.

Kuues mälupilt onuga seoses on tema suhtumine kokandusse aja aiandusse. Nende pere tegi väga palju kodus ise süüa, kasutades värsket ja isekasvatatud toorainet. Eini oli väga uhke oma pirni- ja ploomipuude üle. Ta teadis kõikidest sortidest äärmiselt palju ja pookis ise ka oma puid. Ta oli alati aianduses ja kööginduses kõva tegija. Tuleb meelde, et kui pakkusime Elvas süüa, siis onu alati kiitis vanaema ja ema, et kuradi hea söök, väga hea söök. See oli minu jaoks esmakordne, sest keegi tavaliselt niimoodi emotsionaalselt takka ei kiitnud.

Oma onult olen õppinud ka lauakõnede pidamist, sest ta oli ainukene inimene, kes oskas tõsiselt, siiralt ja sisukalt pidada lauakõnesid, mis sellel ajal oli väga kombeks. Mõnel tuli kokk-mökk suust välja, aga onu tõstis alati pitsi ja rääkis pikalt. Ma ei ole teda mitte kunagi näinud purjus peaga ega ropendamas või karjumas, mida ta väidetavalt siiski mõnikord olevat teinud, aga kõrgharitud inimese ontlikke omadusi olen tema käest väga palju õppinud.

Paar aastat hiljem sain onult Žiguli Super Luxi endale, ega ma selle eest midagi vist ei maksnudki, onu ütles lihtsalt, et vii minema.

Onu oli väga üllatunud, kui ütlesin, et tahan tema VAZ-2106 ära osta. Ta ise oli ostnud endale rohelise viienda seeria BMW ning Žiguli jäi seisma. Kui minu isa 2007. aastal ära suri, siis jäi temast järgi BMW, mille olin isale ostnud. Andsin selle onule, sest minul ega õel polnud seda vaja. Paar aastat hiljem sain onult Žiguli Super Luxi endale, ega ma selle eest midagi vist ei maksnudki, onu ütles lihtsalt, et vii minema.

Mõne aja seisis auto niisama, aga siis otsustasin ta täiesti korda teha ja seadsin tärminiks onu 80. juubeli 2019. aastal. Tähistasime juubelit Ülikooli kohvikus, kuhu tulingi tema vana autoga ja parkisin ülikooli ette. Kuigi onu ajal autol seda polnud, lasin spetsiaalselt teda silmas pidades auto katusele panna suusaraamid ja sinna külge Visu Fiber suusad, millega tema suusatas. Omal ajal oli seegi vau-hetk sest minul olid puusuusad, aga onu suusad ja klambrid olid viimane vint. Ju need olid Tartu kaubabaasist kätte saadud selle eest, et kaubabaasi juhataja saaks kiiremini arsti juurde.

Onu Eini oleks peaaegu nutma hakanud, kui läksime välja ja auto seisis tema ülikooli ees sellisena nagu polekski nelikümmend aastat mööda läinud.

Pidasime siis sünnipäeva lõunasöögi ära ning kutsusin onu ja onupoja Alani väiksele sõidule. Onu Eini oleks peaaegu nutma hakanud, kui läksime välja ja auto seisis tema ülikooli ees sellisena nagu polekski nelikümmend aastat mööda läinud.

Kui keegi lihtsalt vaatab mu garaažis VAZ-2106 oliivirohelist autot, siis see ei ütle talle midagi, aga minule markeerib see onu Einit ja kõike seda, millega ta on mulle eeskujuks olnud.