Altraja

Autode kollektsioon sai alguse minu esimesest isiklikust autost. See on Iževski autotehase 1983. aasta väljalase, IŽ 27-15. Rahva suus kutsuti seda pirukakuudiks või mosseks. Auto jõudis minuni tänu paljudele varasematele kogemustele ja huvile autosõidu vastu, mis sai alguse juba lapsepõlves.

Meie Elva naabrimees oli Viktor Kimmel, kes remontis ja lõi haltuura korras autosid üles – keevitas, parandas, värvis jne. Kui olin 4–6-aastane, siis veetsin pikki päevi ja õhtuid naabrimehe juures, eriti suvevaheajal, kui vanemad pidid tööl olema. Naabrimees andis mulle võimaluse enda kõrvalt kõike proovida ja see oli väikese poisi jaoks tõeline eksootika. Ta oli väga hea silmaga. Ta ei teinud autosid korda mitte ainult funktsionaalselt, vaid ka välimuselt. Minu jaoks oligi mootoriremondist palju põnevam see, mis puudutas kere- ja metallitöid. Naabrimehe juures õppisin selgeks autode tehnoloogilise poole, millest oli tulevikus palju kasu.

Minu esimesed kokkupuuted auto juhtimisega olid aga 7–8-aastaselt, kui isa võttis mind oma süles rooli taha. Käisime Tartu lähedal Toomu talus vanatädil külas, kelle maja juurest suurema teeni oli umbes kilomeetrine lõik täiesti sirget teed. Seal saingi isa süles juhtida ja see oli väga põnev. Tol ajal oli meie perel 1974. aasta kirsipunane VAZ 21-03, mille registreerimisnumber oli 48-96 EAM. Vahel on väga huvitav, kuidas elu asjad kokku viib – minu elukaaslase autonumber on 496 ja tema elutee number on 8. Nii et see huvitav numbrikombinatsioon käis minu elust läbi juba 45 aastat varem, kui elukaaslasega kokku saime.

10–11-aastasena tundsingi, et autosõit on täitsa minu ala: mulle meeldis juhtida, meeldis kiirus ja meeldis tajuda, kuidas tehnika end minu käe järgi liigutab.

Aga minnes tagasi lapsepõlve, siis mulle meeldis autoga sõita. Isa töötas Elva EPT-s ja võttis mind suviti oma UAZ-iga objektidele kaasa. Kui olin umbes 10-aastane, lubas isa mul täitsa ise vanatädi juurest suure ristmikuni sõita. Mõne aja pärast sain Elva ümbruses väiksematel teedel juba samuti roolis olla, näiteks kui kapsamaale sõitsime. 10–11-aastasena tundsingi, et autosõit on täitsa minu ala: mulle meeldis juhtida, meeldis kiirus ja meeldis tajuda, kuidas tehnika end minu käe järgi liigutab.

Kui olin 14-aastane, kolisime Elva külje alla Käärdi alevikku kortermajja. Naabertrepikojas elas tollane Elva sovhoosi peainsener Matti Männiste, kes sõitis rallit, aitas neid korraldada ja võttis mind mõnikord rallidele kaasa. Mattil oli tuttuus VAZ 21-06, aga see polnud mingi tavaline Žiguli. See oli ümber ehitatud ralliautoks – prožektorid ees, laiad veljed, torud sees ja nõnda edasi. Ta ajas sellega oma igapäevaseid tööasju, aga sõitis ka rallit. Tema juhtis autot hoopis teises stiilis kui minu isa. See polnud ökonoomne sõit, aga see oli vinge – külg ees, driftimine, rattad maast lahti jne. See oli kõrgem pilotaaž ja minu jaoks täiesti elumuutev kogemus.

Kuna isa ei tahtnud sügiseti ja talviti meie autot kortermaja ees väljas pori ja lume sees hoida, siis pakkusin, et võin selle õhtuti vanaema juurde garaaži viia. Isa oli nõus, aga ta ei teadnud, et kahekilomeetrine teekond Käärdist Elva kesklinna kestis sageli üks või kaks tundi, ja siis sai meie punane Žiguli kõvasti vett ja vilet, sest Matti Männiste sõidustiili imiteerides sai Elva ümbruse kurvid ikka täitsa sirgeks sõidetud. Õnneks midagi ei juhtunud, auto jäi terveks ja kellelegi otsa ka ei sõitnud.

15-aastaselt sain isa loal juba päris iseseisvalt Elvast umbes viie kilomeetri kaugusel asuvasse maakoju sõita. Isa läks ise veoautoga, mina sõitsin koos emaga mööda kõrvalteid ja kõik tuli väga hästi välja. Paralleelselt sain maal veoka roolis istuda ja vedada seda, mida parasjagu vaja oli, olid need siis kapsad või loomapeedid.

Matti Männiste sõidustiili imiteerides sai Elva ümbruse kurvid ikka täitsa sirgeks sõidetud.

Elva sovhoosi keskuses elasid ja töötasid tol ajal zootehnikuna Kait Saks ja Mart Sarapuu. Mina alati imestasin, kuidas sellised noored kutid on õppinud sellise ameti, sest Kait Saks oli ka Elvas tuntud baarmen ja õhtuti showmees, aga päeval töötas sovhoosis zootehniku ja seemendajana. Kui ma siis isa autoga sovhoosi keskusest maale sõitsin, nägin aeg-ajalt zootehnikuid salatirohelise pirukakuudiga kihutamas. Nad kärutasid selle masina kahe aastaga ikka täiesti ribadeks, sest sellega ei käidud ainult zootehnikutööd tegemas, vaid põrutati kummide vilinal Valgast kuni Tallinnani, käidi baarides ja naistes. Auto sai korralikult vatti, kuni ühel hetkel seda enam Elva vahel kihutamas ei olnud.

Elu läks edasi ning 1988. aasta kevadel lõpetasin 17-aastasena keskkooli ja astusin Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, et Matti Männiste eeskujul inseneriks õppida. Ühtlasi kolisin sovhoosi keskusest tagasi oma sünnikodusse Elva keskele vanaema ja vanavanaema juurde, sest sealt oli raudteejaama ainult viie minuti tee ning olime teinud otsuse, et Tartusse ühikasse ma ei lähe, vaid hakkan ülikoolis käima rongiga. Hommikul kell 6.34 väljus rong ja saabus Tartusse umbes 7.15. Loengud algasid kell 8 ning ma jõudsin sageli tükk aega enne algust kohale. Olen naljaga pooleks öelnud, et viis aastat EPA aega ja iga päev 25 minutit varem saabumist, andis mulle sellise krediidi, et nüüd võin kogu elu igale poole natuke hilineda.

Õppesõidus olin kõige teravam käsi tänu sellele, mida isa oli mulle kapsavagude vahel õpetanud.

Keskkooli ajal olin käinud juba õppesõidu ja autoõpetuse tundides, kus olin oma klassis kõige parem. Mul oli tehnilist taipu, suutsin liikluseeskirja endale perfektselt selgeks teha ning õppesõidus olin kõige teravam käsi tänu sellele, mida isa oli mulle kapsavagude vahel õpetanud. Olin sõiduõpetajate totaalne lemmik. Näitasin ka teistele ette, kuidas seda asja peab tegema. Kui maikuus, 17-aastaselt, load sain, tõi isa mulle tordi. Ta ei ole mulle kunagi niimoodi isiklikult torti toonud, aga kui ta sai teada, et mul on juhiload käes, siis oli õhtuks spetsiaalne Härmatise tort laual. See oli päris märgiline sündmus, mis tähendas, et mul on saavutatud uus tase.

Kuigi load olid taskus, siis iseseisvalt tohtis seaduse järgi sõitma hakata alles 18-aastaselt. Kui detsembris täisealiseks sain, käisin ikkagi rongiga ülikoolis edasi, sest isa pereautot mulle ei andnud – tal olid sellega oma sõidud.

Pirukakuut oli nii romuks sõidetud, et vedeles kellegi hoovinurgas, kus hein oli masinast juba läbi kasvanud. Auto mootor rippus köiega lihtsalt puu otsas.

1989. aasta talvel tekkis tunne, et tahan saada oma autot. Suvel pakkus isa välja, et siin on kaks hektarit maad ja loomapeedi kasvatamise võimalus, saad sealt tuhat rubla, osta siis auto või tee mida tahes. Kevadel hakkasingi kasvatama loomapeeti ja sügiseks sain tõesti selle eest üle tuhande rubla. Siis tuli ema ühel päeval koju ja ütles, et zootehnikute pirukakuut on maha kantud ja Elva sovhoos võiks selle ära müüa. Aga see oli nii romuks sõidetud, et vedeles kellegi hoovinurgas, kus hein oli masinast juba läbi kasvanud. Auto mootor rippus köiega lihtsalt puu otsas. Naabrimees Viktor tuli kaasa, vaatas masina üle ja ütles, et auto on täitsa tugev ning kõigest viis aastat vana pill – teeme korda. Vedasime selle siis koos mootoriga minu juurde maale ja kogu 1989. aasta suvi möödus koos naabrimehega autot putitades. Isa hankis kuskilt nõukogude aja kombel plekki, hapnikuballoone ja muid materjale. Igal juhul kere sai koos naabrimehega keevitatud, mootor sai remonditud ja peale tõstetud.

Keevitamine võttis aega paar-kolm kuud ja sinna läks üksjagu metalli. Ma arvan, et panime igale poole millimeetrise pleki asemel pooleteise millimeetrise. Ma ei ole oma mosset küll kunagi kaalunud, aga usun, et see läks pärast tuunimist umbes 20-30% raskemaks kui originaalis oli. Auto värvisime salatirohelise asemel halliks.

Esiotsa numbrimärk oli piklik ja kitsas ning tagumine oli kandiline, veoka numbrimärk, mis tegi kõik veel ägedamaks.

Kui mosse oli töökorras, siis läksin autoregistrikeskusse tehnoülevaatusele ja autole numbrit saama ning täiesti üllatuslikult anti mulle number 5000 EAC. Ma olin täiesti hämmingus, et nii äge ümmargune number. Esiotsa numbrimärk oli piklik ja kitsas ning tagumine oli kandiline, veoka numbrimärk, mis tegi kõik veel ägedamaks. Igal juhul olin hullult õnnelik, et niimoodi vedas.

Teise kursuse ajal oli mul EPA-s instrumentaal-lukksepa praktika, mille tegin Elva EPT-s, kus olin Raul Kevvai käealune. Raul on täna tuntud kui Eesti üks suurimaid Ameerika autode kollektsiooni omanikke ja maaletoojaid ning Elva ettevõtte Kummix asutaja ja omanik. Tema andis mulle tõelise autode tuunimise pisiku. Kui naabrimees Viktor oli kuvaldaga keevitusmees, siis Raul oli peenmehaanika mees. Tal endal oli tol ajal kirsipunane VAZ 21-011, millele olid külge aretatud hoopis Žiguli 21-04 stanged, sisse freesitud tuled ja nõnda edasi. Tal oli iga asi auto juures nii peeneks aetud ning see oli mulle suur eeskuju. Raul oskas väga hästi insenertehnilisi võtteid, treimist, freesimist, painutamist ja metallide käsitlemist.

Elva EPT-s töötas minu jaoks ka teine oluline inimene – Valdek Peedo. Tema oli hea eeskuju inseneerias ja metallitöös, aga ka organisatsiooni ja lollidesse ülemustesse suhtumises. Kui rumal ülemus tuli ja midagi nõudis, siis Valdek ütles vaikselt, et vaatame selle läbi sõrmede ja ajame omi asju edasi.

Kolmas mees inseneride toas oli Rein Org, kellel oli väga veider amet: insener-lukksepp-akadeemik. Rein pani Elva EPT-s kokku väiketraktoreid. Kõikidele EPT-dele oli tol ajal antud ülesandeks tekitada rahvamajandusele kapitalistlikku maailma eeskujul väiketraktoreid, muruniitjaid jne ning Rein Org ise arvutas, treis, proovis ja iga nädal ilmus mingi uus vidin väiketraktorile külge.

Need kolm meest mõjutasid mind tõsiselt ning praktika läks 100% kümnesse. Ma olen jube tänulik, et nad tegid mulle selgeks igasugused arvutused, oli see tugevusarvutus või mingisuguse nurga välja arvutamine, et nad õpetasid keevitama ja treima ja nõnda edasi.

Eriti moodne ja cool oli sõita nii, et tulesid ees ei olnudki, ainult juhtmed rippusid.

Aga õhtuti, kui Peedo Valdek oli juba poole neljast minema läinud ja töökoda teistest meestest tühjenenud, ajas Raul letti oma auto, millel oli pidevalt midagi putitada. Ühtlasi uuris ta minu käest, et mis minu autol oleks veel teha vaja. Ta vaatas mosse üle ja ütles, et sellele sobiks turvakaar peale, et siis oleks auto poole ägedam. Ja tõepoolest, panime jämeda metalltoru liiva täis, et see ära ei murduks ja painutasime suurte valtsidega sellise kaare, et kui kutid praegu küsivad, kes tegi, siis saan uhkusega öelda, et tõesti, ise tegin. Rauliga konsulteerisime, et kas sellist kaart ikka tohib autole panna, aga kuna originaalis oli IŽ 27-15 mudelil furgoon ja meie jäime kaarega lubatud gabariitidesse, siis oli kõik korras. Kasti panime tagavararatta, lisaks panime mossele Žiguli tagatuled, et oleks ägedam. Omaaegsetele rallisõitjatele olid hästi olulised lisatuled ning paigaldasime need ka mossele. Tõelised rallimehed tegid lisatuled mootorratas Jawa põhitulest, kuna nendel olid kõige tugevamad klaasid, halogeenid ja pirnid. Tegime minu autole vasktorust sarvelaadsed asjad ette ja sinna külge panime lisatuled. Eriti popikas oli see, et tule ette katteid ei pandud ning selleks, et tuld ära ei varastataks, võeti tuleelement koos klaasi ja kogu kupatusega vahepeal ära, kuna päeval sõitmiseks ei olnud tulesid vaja. Ja siis oligi eriti moodne ja cool sõita nii, et tulesid ees ei olnudki, ainult juhtmed rippusid. Suurema osa ajast sõitsin minagi samamoodi.

Veel sai mossele tehtud tolleaegsete ralliautode eeskujul laiad veljed, mille värvisime valge pulbervärviga üle ja saime viimase vindi peal asja. Kuskilt ajas Raul veel välja valge kummiriba nagu Ameerika autodel, mille liimisime rehvi külge. Väike mure oli see, et ma ei saanud neid velgi taga eriti kasutada, sest kui laadisin raskemad asjad peale, siis vajus kast nii alla, et ratas ei mahtunud ringi käima.

Aga just turvakaar, suured tuled ja tuunitud veljed olid selle auto juures unikaalsed ja iseloomulikud asjad. Kokkuvõttes oli see auto nagu mosse hübriid, mis oli igatepidi käepärasemaks ja ägedamaks ehitatud. Ma olen tagantjärele mõelnud, et mu isa pidi tol ajal päris palju siin ja seal pudeleid välja tegema või töökoja juhatajale konjakit viima, et materjale kokku ajada, et poiss möllata saaks.

Kuna mul sel hetkel ülikoolis kõige paremini läinud ja pidin suvel kõrgemas matemaatikas järeleksamit tegema, siis kartsin, et ei saagi läbi ning ütlesin isale, et võib olla see akadeemiline teekond lõppebki siia, et aita mul töökoht sebida. Mõtlesin, et kui Peedo Valdek läheb pensionile, siis võib-olla olengi ise varsti üks kolmest mehest Elva EPT-s. Isa muidugi tegi nagu ta poleks seda kuulnudki. Lõpuks sain eksami kolmandal korral tehtud ja sain järgmisele kursusele.

Aga just turvakaar, suured tuled ja tuunitud veljed olid selle auto juures unikaalsed ja iseloomulikud asjad. Kokkuvõttes oli see auto nagu mosse hübriid, mis oli igatepidi käepärasemaks ja ägedamaks ehitatud.

Igal juhul 1990. aasta jaanipäevaks oli mu auto täiesti korras ja sõiduvalmis. See ei olnud mul ainult lõbusõiduks sõprade ja sõbrannadega, vaid käisin sellega ka diskosid tegemas. Diskole minek käis nii, et mosse kast laoti pilgeni täis Tšehhi firma Beag hiiglasuuri kõlareid, mikrofoni stand´e, helipulte ja primitiivset valgusmuusikat. Sõidud viisid ühest kultuurimajast ja baarist teise. Diskosid tegin Elvas Kadaka, Verevi ja Tiiru baaris, Kurekülas ja Puhjas ning Elva lauluväljakul. Kõige teravam koht oli kesklinnas, kus täna on Pubi Üks Teist, aga tol ajal oli ööklubi Tsentrum ja pärast Soodoma baar. Diskode mõttes oli kõige legendaarsemad aastad 1990 ja 1991, kus 1000 inimest lauluväljakul tantsis. Lauluväljakul ma ei sõitnud küll autoga lava ette, aga ma ei jätnud ka kõige kaugemale, nii et inimesed seostasid seda autot minuga ja päris paljud teadsidki mind just selle auto järgi.

Võtsin pundi lapsi Käärdi alevikust mosse kasti ja sõidutasin põllule.

Sain diskodelt nii head raha, et kuigi mul oli jätkuvalt peedipõld, siis seal ma enam ise eriti tööd ei teinud. Kohalikud tüdrukud ja poisid vanuses 8–12 aitasid maa puhtaks rohida. Võtsin pundi lapsi Käärdi alevikust mosse kasti ja sõidutasin põllule. Kastis mingeid istmed ei olnud ja 19-aastasena ei sõitnud ma vaikselt ega rahulikult, vaid kihutasin viis kilomeetrit mööda mitte just kõige siledamat kruusateed peedipõlluni. Praegu mõtlen hirmuga, kui kergesti oleks keegi võinud üle serva lennata või muu õnnetus juhtuda. Aga miilitsad ei tulnud midagi ütlema ning ühelgi lapsevanemal ei tekkinud küsimust, et kuule Altraja, kas sa oled hulluks läinud, et kutsud minu 10-aastase lapse rohima ja kihutad ringi, lapsed lahtiselt mosse kastis. Kõigil oli hea meel, et laps sai taskuraha ja oli päevaks ära antud. Lastel oli fun, minul olid peedid rohitud ning pruudiga restoranis käidud ja ka diskod tehtud.

Alati aga nii sujuvalt ei läinud. Minu esimene avarii juhtus ka selle autoga. Sõitsin Elva linnas mööda Pargi tänavat ja kui hakkasin pööret sooritama, siis äkki – tümps ja keegi sõitis mulle tagant külje pealt sisse. Tõele au andes oleksin pidanud paremalt lähenevale autole teed andma, aga ma ei vaadanud korralikult ning ma ei tea, mida too mees mõtles, igal juhul sõitis ta oma VAZ 21-04 vanema versiooniga mulle sisse. Tema kahjustused on minimaalsed, kuid mul oli ikkagi auto külg lömmis. Tol ajal mobiiltelefone ei olnud, aga ma ei tea, kas isa sõitis just mööda või kuidas ta teada sai, igal juhul kuidagi ilmus ta sinna ja kuidagi me ilma miilitsat asjasse segamata selle asja ära klaarisime. See oli esimene ja ainuke avarii, kui olen ise süüdi olnud. Kui õigesti mäletan, siis sai makstud tollele mehele kakssada rubla, mis minu jaoks ei olnud siis väga suur raha, aga talle oli täitsa okei. Lahkusime igatahes sõpradena.

Rohkem avariisid mossega ei juhtunud, aga mõned intsidendid olid küll. Näiteks sõber Margusega käisime Kurekülas pidu tegemas ja sõitsime öösel kella 3–4 paiku tagasi. Mina olin kaine, kuna pidin autoroolis olema ja ka diskorina ma enamasti napsu ei võtnud, aga ilmselt oli kiirus suur ja ühes kurvis lendas kobakas kõlar auto pealt maha. Siis vedasime Margusega keset varahommikut kasteselt heinamaalt selle tagasi autokasti.

Sõitsin Elva linnas mööda Pargi tänavat ja kui hakkasin pööret sooritama, siis äkki – tümps ja keegi sõitis mulle tagant külje pealt sisse.

Ma ei tea, kas selle kõlariga juhtus midagi või mitte, sest DJ-na oli mul Elvas väljakujunenud väike ökosüsteem. Koju jõudes ajasin auto garaaži, kogu see kola oli kastis ning läksin magama. Järgmisel päeval tuli sõber Erki Karro ja vaatas kogu tehnika üle. Mina laadisin enne järgmist pidu asjad peale ja eeldasin, et kõik peaks töötama. Vahel siiski ei töötanud ka, kuna nõukaaja tehnika ei olnud väga töökindel. Paar teist kutti, kes kuulasid palju muusikat, soovitasid mulle jällegi kõige uuemaid hitte. Muusika tuli kassettide pealt, mul oli üks Radiotehnika kassettmakk selline, kus sahtel käis välja. Teine oli kassettmakk Majak. Ma ei olnud vinüülimees, sest vinüülplaadimängijat oli halb vedada ja välioludes, kus on tolmu ja värki, ei oleks jõudnud seda puhastada ka. Ega tolle aja diskod ei olnudki sellised nagu täna, kus sa pead lugusid sujuvalt miksima. Tol ajal oli nii, et üks lugu mängis ära, siis oli paus, sa rääkisid teksti vahele, ühe käega vahetasid kassetti või kerisid õigele kohale ja siis panid järgmise laulu käima. Ühe kasseti poole peal oli ühe plaadi jagu lugusid – umbes kümme lugu ja sa pidid siis kerimisega üles leidma, et vat see lugu on nüüd see, mida lasta tahan. Kerisid nii kaua, kuni leidsid ja lobisesid sinna jutu juurde või siis üks lugu mängis ja teise panid sujuvalt valmis.

Need on kummalised asjad, mis mossega seoses meelde tulevad. Selle auto sõiduomadused ei ole võrreldavadki kaasaegsete autodega, aga ta seob endas minu nooruspõlve alates sellest, kui olin viisteist kuni selleni, kui sain kakskümmend kaks. Sellega sai sõidutatud palju pruute ja palju sõpru. Paar korda olen ise ka kõrval istunud ja hoopis mõni sõber oli roolis. Näiteks ühel korral tulime diskolt, kus ka mina ei pidanud vastu ¬– sai ka tina pandud ja mitte vähe. Üks sõber, kellega koos DJ-tööd tegime, diskotas tol korral lõpuni. Kui koju sõitsime, siis ühel hetkel ma enam ei kannatanud välja ja tegin poole sõidu pealt ukse lahti, panin pea maha, sest nii paha oli olla.

Praegu mõtlen, et niimoodi panna oli põhimõtteliselt sama nagu plekk-kirstu istuda.

Kõige kaugemad sõidud mossega tegin Viljandisse, kus elas üks sõbranna. Sõbrannal sai ikka niimoodi külas käidud, et 75 kilomeetrine vahemaa Elvast Viljandisse sai läbitud umbes neljakümne minutiga. Igal juhul võttis see mosse kuskil 130 –140 välja. Ka libeda ja vesise teega sai ikka 130 kätte. Ükskord oli rebane teel ja ma lihtsalt otsustasin, et ei hakka midagi tegema. Rebane käis kolinal auto alt läbi ja ma ei vaadanudki, mis sinna alles jäi. Tavaliselt sõitsin ikka nii nagu torust tuli. Praegu mõtlen, et niimoodi panna oli põhimõtteliselt sama nagu plekk-kirstu istuda.

Mosse meenutab mulle väga palju ka diskode aega, mis kestis meil koos kaks suve. 1992. aasta kevadel, kui Elva kultuurimaja direktor Kalev Eek helistas, et kas tänavu diskosid teeme, ütlesin, et aeg on teatepulk noorematele edasi anda. Selleks ajaks olin EPA-s neljandal kursusel ja mingi kiiks käis ära. Tundsin, et olin hariduselt edasi jõudnud ning see ei ole enam koht, kus öösel kella kolme ajal täis suitsetatud baaris purjus inimestele muusikat mängida. Ükskõik, mis raha siis ka pakutakse. See oli ju aeg enne rahareformi ja ikka juhtus, et keegi tuli ja surus viiesaja rublase taskusse, et mängi veel Jimmy Somerville´i. Nii võis juhtuda kolm korda järjest ning võisin lühikese ajaga teenida 1500 rubla, mis oli mu ema tolle aja kuupalk. Tundsin siiski, et see etapp elus on läbi. Panin kõlarid viimast korda oma auto peale, viisin kogu selle mandi Elva kultuurimaja ära ja ütlesin, et anname teatepulga edasi järgmistele tüüpide.

Tegin kõiki töid alates laste hoidmisest, muru niitmisest kuni lehmade lüpsmiseni.

Minule pakuti aga ülikoolis 1992. aastal võimalust teha välispraktika Soomes. Esimest korda elus läksin välismaale, esimest korda elus sõitsin laevaga, esimest korda elus rääkisin Soome keelt. Aprillist kuni oktoobrini töötasin Kuopio lähedal Suonenjokis. Olin kolmesaja hektarilises talus, kus olid 35-aastane peremees ja perenaine, kellel oli kaks adopteeritud pisikest last. Tegin kõiki töid alates laste hoidmisest, muru niitmisest kuni lehmade lüpsmiseni. Ehitasime suure traktoriangaari, lõikasin metsa ja võsa, sõitsin kõikide traktoritega. Õppisin jooma suurtes kogustes alkoholi. Pererahval oli järve kaldal imeilus saun. Enne nädalavahetust laoti Mitsubishi Pajerosse umbes kolm kasti longerot ja neli kasti õlut täis, sõideti sauna ja joodi pühapäeva õhtuks kõik see alkohol ära.

Kogu Soome teenistuse eest ostsin lehma, mille müüsin 1993. aastal maha ja sain umbes 8000 Soome marka. Olime varem juba kursusekaaslasest kompanjoni Erki Kulliga alustanud Tartus ettevõtlust ja mul oli tol ajal päris korralik kuupalk – alguses 1000 krooni, siis 2000 ja lõpuks juba 3000. Kui panin Soome teenistuse juurde, siis sain osta endale 32 000 krooni eest BMW 520-e. See oli samuti 1983. aasta väljalase. Tumesinine metallik, unistuste auto, sihuke hai ninaga BMW. Minu kompanjoni isal, Väino Kullil, kes oli Tartu linnapea ja Tartu Autovedude peadirektor, oli samasugune tumesinine BMW. Selle järgi vaatasingi, et tahan omale sellis autot. Võrreldes mossega oli see hoopis midagi muud, ikka super auto, ja mosse jäi seisma. Kõigepealt maale Piiroja tallu, kust 1995. aastal viisin selle Johannes Siku juurde maale jalust ära. Johannesega ei olnud mingit kokkulepet, et ta peaks korda tegema ja nii see auto seisis lageda taeva all.

Vanaraua hinnaga oleks ju võinud mosse maha müüa, aga tol ajal keegi parkimise eest tasu ei küsinud ning sel autol oli minu jaoks ikkagi tähendus ja ma ei tahtnud temast loobuda.

Ettevõtlus arenes, mina olin poissmees Tallinnas, kus meri oli põlvini ja tööd palju. Alustasime koostööd ka Anti Kallega ja elutempo tõusis veel rohkem. Hea kui nädalavahetusel isale ja emale Elvasse külla jõudsin. Mosse mädanes Siku Jussi juures, kuni ta ütles, et tahab hoovi puhtaks teha. Johannese poeg, kaardilugeja Kuldar Sikk, organiseeris auto Kummixi hoovi peale Raul Kevvai juurde. Raulil oli ka teisi romusid, mida ta järjest korda tegi ning minu oma jäi ka järjekorda. Tegelikkuses seisis ta lihtsalt edasi.
Vanaraua hinnaga oleks ju võinud mosse maha müüa, aga tol ajal keegi parkimise eest tasu ei küsinud ning sel autol oli minu jaoks ikkagi tähendus ja ma ei tahtnud temast loobuda. Raul lükkas seda ühest hoovi otsast teise ja ühel hetkel liikus see Tartu Raadi lennuväljale, kus tegutses Indrek Teppan, kes on annaalidesse läinud päris kiire kardimehe ja ringrajasõitjana ning kes renoveeris autosid.

Esimese remondi ringi mossele tegigi Indrek, aga siis tekkisid probleemid ja auto jäi seisma. Indreku juures töötas aga Verner Teder, kes võttis minuga ühendust ja pakkus, et koos oma sõbra Kevin Kurega võiksid nad auto oma garaažis korda teha. Lõime käed ja esimeseks tähtajaks sai pandud 2018. aasta lõpp, kui pidasime Fifaa jõulupidu. See oli retro stiilis Balti keti pidu ning kasutasime mosset seal kui tolle aja tähist.

Järgmine kord tõime auto välja 2020. aastal, kui pidasime FC Elva 20. sünnipäeva, samuti retropeoga, kus esines Smilers ja pärast tegime ise pidu, et tähistada 30 aasta möödumist, minu diskodest. Auto seisis kogu peo ajal punase vaiba peal Elva lauluväljakul lava ees aukohal. Ta oli küll väliselt enam-vähem korras, aga ikkagi pisut turtsus ja käima hästi ei läinud. Pärast FC Elva sünnipäeva jäi mosse uuesti Tartusse hoovi peale seisma, kuni. 2024. aasta suvel helistas mulle taas Verner Teder, kes oli avanud Võrus autode restaureerimise töökoja ja pakkus, et teeks mosse ikkagi täitsa korda. Nüüdseks oleme Verneriga ostnud autole juba kaks doonorit ning täna ongi temas võib-olla rohkem doonorit kui minu autot, aga usun, et kunagine aura on ikkagi säilinud. Ma loodan, et nüüd saab mosse lõpuks päris korda ja sellisel moel sõitma, et saaks panna Elvast Viljandisse 130 kilti tunnis ning laiad veljed ja kõik muud detailid oleks viimase vindini taastatud.

Tundub võib-olla väga veider, aga see auto on tõesti kõige truum ja pikaaegsem elukaaslane, kes mul on olnud. Olen tema peale täpselt samamoodi vihastanud nagu mõne inimese peale võib vihastada.

Üks väike detail veel – minu kunagises koolis, autoõpetuse klassis olid seinal suured A1 formaadis värvilised joonised autode pidurisüsteemide, elektrisüsteemide jms kohta ning mingil hetkel õnnestus mul endale hankida kümme värvilist plakatit just nimelt IŽ 27-15 mudeli süsteemide kohta. Ma unistan, et ühel hetkel panen oma auto valgesse, läikiva põrandaga garaaži, prožektorite valgusesse, kui minu elukaaslase aastast 1989. Tundub võib-olla väga veider, aga see auto on tõesti kõige truum ja pikaaegsem elukaaslane, kes mul on olnud. Olen tema peale täpselt samamoodi vihastanud nagu mõne inimese peale võib vihastada. Olen karjunud kõikide roppude sõnadega, mis suust välja tulid ja kapoti niimoodi kinni löönud, et maja aknaklaas oleks peaagu puruks läinud. Meenub üks karge hommik. Aasta võis olla 1991, kui hakkasin kooli minema. Olin peaaegu hiljaks jäämas ja tahtsin autot käivitada, aga no ei lähe käima. Nagu Vene autodel ikka juhtus, et kui jätsid selle kuumalt seisma, siis küünal kuidagi tahmas ära või läks märjaks ja auto enam käima ei läinud. Ilmselt oleksin pidanud küünlad korraks maha võtma ja ära kuivatama ja auto oleks tööle hakanud, aga mul ei olnud sellist aega. Püüdsin ikka veel käiata, aga süüde oli täitsa vale ja aku hakkas ka juba tühjaks minema. Lõpuks käis sihuke pauk, et mõtlesin, et lõi sumpa või miski asja pooleks. Vihastasin nii, et lõin kapoti ja uksed sellise pauguga kinni, et vanaema tuli toauksele vaatama, kas midagi lendas õhku.

Õhtuks olin autole muidugi juba andeks andnud ja putitasin teda siit ja seal. Muidugi oli mossega ka 180 kraadi teistsuguseid aegu, kus ta oli väga heas korras ja sa temaga edvistada ning tunda, et mul on nii äge auto, mida kellelgi teisel ei ole.