Lincoln, Chrysler ja Cadillac seovad kokku vanaonu pärandi, ettevõtluse alguse ja Ameerika autode fanaatikute maailma
Minu kollektsioonis on mitu Ameerika autot – igaüks oma looga ja oma iseloomuga. Selle loo peategelased on Lincoln Continental, Chrysler New Yorker ja Cadillac DeVille kupee.
Võib ju arvata, et minu armastus Ameerika autode vastu on tulnud sellest, et ma olen USA brändide Nike, Converse’i ja The North Face’i maaletooja ning esindaja. Aga see ei ole põhjus.
Võib ka arvata, et Ameerika autod meeldivad mulle seetõttu, et minu vanaonu Ants Andreas Traks (1923–2017) põgenes sõja ajal Saksamaale, abiellus seal Elmerice’ga ning emigreerus koos temaga 1951. aastal USA-sse, kus nad elasid Clevelandis, Ohios. Muuhulgas töötas vanaonu seal ennast üles spordikaupluste juhatajana ja hakkas mängima börsil, kus investeeris ka Microsofti aktsiatesse, mis oli tema jaoks tõeline edulugu. Kui ta 2017. aastal suri, jäi temast maha ligi kolme miljoni dollari suurune varandus ning kuna neil Elmerice’iga lapsi ei olnud, siis pärandas ta suurema osa Tartu Ülikoolile. Mäletan, et vanaonul olid ka uhked Ameerika autod, suvemaja Mehhikos ja San Diegos. Nad sõitsid abikaasaga mööda ilma ringi ja nende elu oli nagu tõeline American dream. Igal aastal saatsid nad meile aasta lõpus kümne kilose kingipaki, mis sisaldas teksapükse, tosse ja muud, mida nõuka ajal saada ei olnud. Ükskord oli pakk ise mähitud üleni teksariidesse, mida oli nii palju, et 13–14-aastaselt õmblesin sellest endale lühikesed šortšid. Aga ka Ameerikas elanud vanaonu ei ole põhjus, miks Ameerika autod mulle meeldivad.
Pakk oli mähitud üleni teksariidesse, mida oli nii palju, et 13–14-aastaselt õmblesin sellest endale lühikesed šortšid.
Minu suhe nendega hakkas hoopis ajast, kui läksin 1992. aastal oma ülikoolikaaslase Erki Kulliga tema koju ning kohtusime seal kahe Tampere kutiga. Nimelt olid Tartu ja Tampere sõpruslinnad ning Erki Kulli õde, Kersti Kull (täna tuntud võimlemispidude organiseerija) ning tema parimad sõbrannad Janika ja Tuulika Mölder olid käinud Soomes iluvõimlemise võistlustel. Piltilusad Tartu tüdrukud olid seal silma jäänud Soome kuttidele, kes siis ennast tüdrukutega Tartusse kaasa lohistasid.
Üks kutt oli Sami Nieminen ja teine Arto Jokinen. Samiga suhtleme siiani ja oleme sõbrad. Tema on minu jaoks Soome start-up’ide ja ettevõtja kehastus, igatepidi väga äge inimene. Arto valis endale show business’i tee – teda olen hiljem ka veel paar korda kohanud.
Igal juhul tulid Sami ja Arto tookord välja äriideega hakata endistest Nõukogude Liidu vabariikidest odavaid asju kokku ostma ning neid Soome viima. See oli nii-öelda tolleaegne Realiseerimiskeskuse variant. Kogu asja rahastas Hannu Suominen – Soome miljonär, kelle ema oli omal ajal rajanud Amer Groupi, mis on aja jooksul tegutsenud erinevates valdkondades – tubakatoodetest kuni sporditoodeteni.
Hannu registreeris Soomes Retter OY ja Eestis Retter-ET. Soome poole juhatuse liikmeteks said Sami ja Arto ja Eesti poole omadeks mina ja Erki. Ühtlasi on see ka minu äride ja ettevõtluse teekonna algus. Olime Retter-ET-s ka ainsad tegevtöötajad, kui ma ei eksi siis kuupalgaga 3000 krooni, mis oli sel ajal päris hea sissetulek. Meie ostsime kaupa füüsiliselt kokku, käisime tehastes kohal, sõlmisime lepinguid ja korraldasime logistikat. Kogusime kauba Tartusse Sepa tänava angaari ning kui seda oli üks-kaks rekatäit, siis tellisime Tartu Autovedudest reka, laadisime kauba ise peale, sest töölisi meil ju ei olnud, ja koorem läks Soome. Kaubaks oli kõikvõimalikku kraami – laste flanellsärgid, käärid, plastämbrid- ja kastekannud, laste kummikud, elektripirnid jne. Näiteks saime Valgevenest käärid ühe krooniga, aga Soomes pandi neile hinnaks kolm marka ja see oli ikka odavam hind kui Fiskarsil.
Tol ajal olid Ameerika autod Soomes väga populaarsed – kellel rohkem raha oli, sellel suurem auto oli.
Mõne korra aastas tuli Hannu oma piltilusa abikaasaga Eestisse – mõlemad nägid välja nagu oleksid otse kuskilt westernist välja astunud, seljas pikad presentmantlid, suured kaabud peas, nagu tegelased Indiana Jones’i filmist. Ja iga kord saabusid nad mõne ägeda Ameerika autoga, sest tol ajal olid Ameerika autod Soomes väga populaarsed – kellel rohkem raha oli, sellel suurem auto oli.
Ühel korral, arvatavasti 1993. aasta kevadel, tuli Hannu kuldse ookrikarva Lincoln Continental neljaukselise sedaaniga. Ma polnud elus nii suurt Ameerika autot näinud. Hannu pakkus, et sõidaksin ka väikese tiiru. Sõitsingi siis Tartust Elvasse ja näitasin emale-isale ka seda masinat. Vähe sellest, et auto oli suur – aknad käisid alla ilma ukseraamita ja kui gaasi vajutasin, siis lihtsalt viskas tagumise ratta all ringi käima, kuna ilm oli vihmane. See kõik oli nagu filmis ja jättis mulle kustumatu mulje. Oleksin tahtnud selle auto kohe ära osta, aga küsima ei hakanud, sest raha mul selle jaoks siis ei olnud.
Hannu sõitis Soome tagasi ja meie äriajamine jätkus. Eesti poolele ei jäänud mingit kasumit, see jäi kõik Soome, aga meie Erkiga võtsime seda kui elu kõige paremat õppetundi, kuidas ühisfirmat teha, lepinguid sõlmida, kaupa tarnida jne. Saime väga hea kogemuse.
Meil oli väike kabinet Tartus, Aardla 23. Seal oli meil linnavalitsuse kõrval üks Tartu esimese fakse. Üheksakümnendate lõpu poole paigaldasime modemiga internetiühenduse, mis vilistas ja siristas, aga aitas asju ajada.
Ühel hetkel vedas Hannu Tartusse eriti suure, restaureerimist vajava 1960. aasta Chrysler New Yorkeri. See oli elevandiluu värvi masin, mis oli vaja roostest puhastada, uuesti üle värvida ja käima panna. Ta jättis selle Tähe tänava garaaži kellelegi teha. Meile ütles Hannu, et hoolitsege selle auto eest ning kui on vaja remondiraha, siis küsige. Tol ajal oli aga töögraafik nii tihe, et mul ei jäänud selle auto jaoks üldse aega. Siis saabusid Soome majanduses keerulised ajad ja Retter-ET läks pankrotti. Sealpoolsed osanikud enam toru ei võtnud, aga meil oli ladu kaupa täis. Lõpuks saadeti faks, et ettevõte on pankrotis, tegevus on lõpetatud, pangaarved on suletud, et kogu kaup, mis Tartusse jäi, võtke endale. Esialgu me ei osanud midagi peale hakata. Teadsime, et keegi oma kaupa tagasi ei osta, samas ei teadnud, kuidas seda edasi müüa. Siis aga otsustasime, et kuna oleme juba ettevõtlusega tuttavad, kontor on, faks ja internet on, käed-jalad küljes – teeme siis oma ettevõtte. Asutasimegi Erkiga firma, millele panime nimeks meie eesnimedest kombineeritud Avera-Trading ja tegevusalaks sai tarbekaupade hulgimüük. Erki isa Väino Kull aitas mõnede kontaktidega ning saime kauba müüki tollasesse Kauburi kaubamajja ja Elva Tarbijate Ühistusse.
Kokkuvõttes võib öelda, et kergelt tulnud raha sama kergelt ka läheb.
Me ei olnud aga Retter-ET-d likvideerinud ja olime mõlemad seal veel juhatuse liikmetena kirjas. Ühel päeval laekus Retter-ET kontole 120 000 krooni, sest riik tagastas käibemaksu, mille soomlased olid kinni maksnud. Meil oli ikka alguses päris suur segadus, et kellele see raha nüüd kuulub. Proovisime Soome poolega kontakti saada, aga kirjad ja faksid läksid nagu mutiauku. Siis võtsime maksuametiga ühendust ning saime kinnituse, et raha kuulub ametlikult meile. Sellest sai Avera-Tradingu algkapital. Ostsime umbes 45 000 krooni eest endale Toyota Hiace kaubabussi ja palkasime müügimeheks Marko Põldsami. Ülejäänud raha paigutasime kauba alla ja ostsime seda vanadest kanalitest juurde. Vaikselt tekkiski väike kasum ja saime enda palga tõsta taas 3000 krooni peale.
Ühel hommikul startis Marko Tartust, et minna kaubaga Tallinnasse kaubabaasi, aga tegi tee peal avarii. Markol endal õnneks mitte midagi viga ei olnud, aga Toyota Hiace läks mahakandmisele. Politsei oli mingid kaubad kokku korjanud ja selle saime tagasi, aga kokkuvõttes võib öelda, et kergelt tulnud raha sama kergelt ka läheb. Marko kaotas meie usalduse, aga jäi siiski mõneks ajaks tööle, kuna müügimehena ta toimis. Võtsime veel mõned inimesed tööle, mida võibki lugeda Avera-Tradingu suuremaks stardiks. Praegu on Erki Kull ettevõtte ainuomanik ja tegutseb Eestis päris edukalt puhastusvahendite hulgimüügi alal. Mina müüsin 2000. aastate alguses enda aktsiad Erkile sisuliselt omakapitali eest maha, et asjad oleksid selged ning temal rohkem motivatsiooni tegutseda.
Avera-Tradingu algusaegadel tegelesin aga ise juba paralleelselt teiste äridega koos Anti Kallega. Ühel korral käisime koos Antiga laevaga Soomes, kui märkasin sadama tolliterritooriumil kuldset Lincoln Continentali. Tookord oli nii kiire, et polnud võimalust uurida, miks ta seal seisab ja kas sellele ligi saab, aga Lincolni nähes meenus mulle, et Hannu tõi ju kunagi Tähe tänava garaaži oma Chrysleri. Otsustasin Tartusse vaatama minna, mis sellest saanud on, ja avastasin, et see seisis endiselt samas garaažis. Tegin foto ja saatsin selle Hannule küsimusega, mis plaanid tal autoga on. Tema vastas, et väga tore, et auto üles leidsid: ma müün ta sulle maha. Aga seda ma ei tahtnud, sest esiteks polnud mul vaba raha ning teiseks tuli välja, et Hannul ei ole auto dokumente. Tegime aga diili, et lasen auto korda teha ning kui auto on korras, siis vormistame ostu ära. Etteruttavalt võib öelda, et siiamaani, ligi 25 aastat hiljem, ei ole tehingut veel vormistatud.
Tol korral aga vedasin auto Tartus ühte töökotta, kuid seal ei saanud remondist asja. Siis tõin selle Tallinnasse, Männikule, kus ühed Ameerika autode fanaatikud võtsid selle lahti, keevitasid ära ja jõudsid uuesti ära värvida, aga siis lõppes raha ja motivatsioon otsa. Tolleks hetkeks oli kulunud kümme aastat. Siis viisin auto Hiiumaale, kus kõva autoremontija Rain XXX võttis selle lahti, lasi oma õel teha istmed ja tellis vajalikke juppe. Alguses oli päris kõva progress ja auto sai isegi sõitma, aga siis jäi ikkagi Hiiumaale garaaži seisma.
2023. aastal veeti Chrysler Hiiumaalt Võrru, kus üks minu tuttav autode restaureerija Aimar Sisask, kes on mind ka teiste autodega aidanud, pidi selle korda tegema. Nüüd on see aga seisnud juba kaks aastat Võrus ja endiselt pole aega seda kellelegi ette võtta. Hiiumaalt Võrru transportimisega rikuti selle värv ka nii ära, et Aimar peab selle uuesti üle värvima.
Chrysler New Yorkeri väljalaskeaasta on 1960 – seega ta sai 32 aastat sõita, kuni toodi remonti, ja nüüd on ta juba 33 aastat valmissaamise ootel.
See auto on söönud raha, aega ja energiat. Mäletan, et kui läksin Männikule vaatama, mis seis autoga on, siis kulus seal kolm-neli tundi, kuna garaaž oli täis igasugu Pontiac Firebird’e ja Chevrolet’sid – ja oli vaja ju neid proovida ja nendest rääkida.
Samas on see auto olnud hea põhjus suhelda hea sõbraga Elvast – Raul Kevvaiga, kes on Eesti suurim Ameerika autode fanaatik ja teab kõiki asju kõikidest autodest. Kui on vaja mõnda iluliistu või juppi hankida, siis tema käest saab alati nõu.
Chrysleri renoveerimine tuletab mulle meelde kogu Ameerika autondust, Hannut ja Avera-Trading’ut ning ka geograafiliselt Hiiumaad ja Tallinn-Männikut. Sellel on uskumatu foon, mis tervet elu kaasa veab. Ja see on ka väga rariteetne auto. Ta näeb välja nagu vagun – sellist universaalkerega varianti tehti üldse ainult mõni tuhat eksemplari ja Eestis on ta kindlasti ainuke selline. Mul on plaanis see auto kindlasti lõpuks taastada. Tahaks sellise suurte tiibadega autoga sõita ja meenutada oma vanaonu Antsu, kes kuuekümnendatel aastatel just sellise autoga Ameerikas ringi kruiisis ja puhkusel käis. Chrysler pakuks seltsi ka minu kollektsioonis olevale New Yorki kollasele taksole.
Aga kuna Chrysleri taastamine muudkui venib ja ma tahtsin ju Ameerika autoga ikkagi sõita ka, siis hakkasin netis surfama ja leidsin, et Kesk-Ameerikas müüakse 1973. aasta helerohelist metallik värvi Lincoln Continentali. See maksis umbes 12 000 dollarit, mis oli täitsa normaalne hind. Olime just toonud Sven ja Rasmus Schneideri kaudu New Yorgi kollase takso ja seetõttu võtsin taas nendega ühendust. Sven, kes ajab asju seal pool ookeani, vaatas auto üle ja kuu või kahe pärast oligi Lincoln Eestis. Numbriks sai talle 73 NYC, kus 73 tähistab selle väljalaskeaastat.
Auto toodi küll Eestisse, aga mul ei olnud seda kuskil hoida, sest ta on nii suur, et võtaks maja ees kogu ruumi ära.
Tänu sellele viis elu mind kokku Karol Kikkasega, kellele kuulub American Beauty autokeskus ja kes on totaalne Ameerika autode fanaatik. Karol võttis Lincolni oma ettevõtte Peetri esindusse hoiule. Leppisime kokku, et maksan talle 100 eurot kuus, tema hoiustab autot ja hoiab silma peal, et kõik oleks korras. Nüüd ongi nii, et kui on ilus ilm ja kui tahan sellega sõita, siis helistan Karolile, kes vaatab, kas akud-värgid kõik toimivad, siis lähen võtan auto ja saan oma sada kilomeetrit jälle ära sõita.
See auto on mind isegi nii palju inspireerinud, et lasin Katrin Kuldmal teha endale sama värvi rohelise pintsaku ja ostsin endale sama tooni rohelised Timberlandi kingad.
Vahepeal on Lincoln leidnud kasutust ka muul moel – oleme seda kasutanud Ballzy videotes ja fotosessioonidel. Paar aastat sõitis see ringi GRAM’i roosade logodega. GRAM´i müügiesindajad kasutasid seda isegi Rally Estonia ajal, et kaupa vedada, aga see ei lõppenud hästi – tagavedru sai kõvasti kannatada ja tuli teha 2500-eurone remont.
Tegelikult ei olnud mul sel hetkel ju otseselt ühte autot veel vaja, aga silme ette satub midagi haruldast, siis on raske vastu panna.
Kõige viimane Ameerika auto, mis mu kollektsiooni jõudis, on Cadillac Coupe DeVille, 1976. aasta väljalase. See jäi mulle silma Osta oksjonil. Auto oli müügil Valgas ja mul õnnestus see 8000 euro eest ära osta. Piltide peal tundus auto väga ilus ja saatsin oma sõbra sellele Valka järele, et ta tooks Tallinnasse ära. Auto nägigi hea välja, aga kui sõber Elvasse jõudis, läksid pöörded üles ja käigukast andis alla. Helistasin kohe Karol Kikkasele, et kas ta saab aidata. Mul oli vaja 31. mail pulma minna ja kuna pulmateemaks olid Ameerika autod, tahtsin just selle Cadillac kupeega kohale sõita.
Karol korraldas nii, et auto viidi Tartu American Beautysse, käigukast läks remonti ja mai lõpuks oli masin jälle sõidukorras.
Tegelikult ei olnud mul sel hetkel ju otseselt ühte autot veel vaja, aga silme ette satub midagi haruldast, siis on raske vastu panna. Üks põhjus, miks ma seda autot nii väga tahtsin on see, et seda loetakse maailma suurimaks ja pikemaks kupeeks – see on üle kuue meetri pikk ja see auto näeb tõeliselt äge välja.