Kunstikollektsiooni mõte on saada ise energiat ja inspiratsiooni ning jagada seda teistega.
Ma ei ole ise kunagi otseselt kunstiga tegelenud, aga kokkupuuteid loominguga on mul elu jooksul olnud. Tänaseks on mul kunstikollektsioon, milles on ligi nelikümmend teost.
Kindlasti ei kvalifitseeru see kunstina ärilises mõttes, et ostan-müün-vahetan. Ja see ei kvalifitseeru ka kunstiks esteetilises mõttes, et panen maalid seina peale, vaatan ja tuju läheb paremaks, sest praegu seisab enamik minu kogust laos. Tulevikus on mul aga plaanis oma kogu laiemalt näidata nii, et iga töö saaks rääkida oma loo ja võib-olla kõnetada ka teisi.
Kui minna ajas tagasi, siis tõsi on see, et ma olen käeliselt osavam olnud pigem aiatöödes ja autoremondis, mitte lõuendi ees. Samas andsid esimese klassi vihikud juba märku, et mulle meeldib ennast läbi käelise tegevuse väljendada, sest vihikud olid täis koomilisi sarže ja kritseldusi.
Kaheksandas klassis paluti mind juhtima kooli kino, mis seisnes selles, et tellisin Tartust filmilevist Elvasse filme, mis olid tehtud kooli kohustusliku kirjanduse hulka kuuluvate raamatute aintel. Näiteks „Sõda ja rahu“, „Kõrboja peremees“, „Nipernaadi“, „Inimesed sõdurisinelis“ jne. Piletimüük läks väga hästi ja saal oli alati puupüsti rahvast täis, sest keegi ei viitsinud raamatut läbi lugeda – vaadati film ära ja kirjutati selle põhjal kirjand. Õpetajatele see ka sobis. Aga eriti hästi sobis see kinodirektor Kalev Eegile, kes sai müüa päevasel ajal õpilastele kümnekopikalisi pileteid ja sai saalid täis.
Kooli kino läks käima 1985 – samal aastal, kui avati Elvas kinomaja „Heli“. Tagantjärele vaadates oli see linnavalitsuse, kooli juhtkonna ja kino juhtkonna poolt suurepärane plaan, kuidas tõmmata uus kinomaja Elvas niimoodi käima, et kooliõpilased kohe sellesse integreeruks.
Iga filmi reklaamiks joonistasin kodus plakati. Näiteks „Kuritöö ja karistuse“ plakatil oli kellelgi kirves peas, verd voolas. Joonistasin käsitsi: markerite, vildikate ja guaššidega ja panin plakatid kooli üles.
Tänu kinole tekkis ka minu esimene isiklik kokkupuude kunstiga, sest iga filmi reklaamiks joonistasin kodus plakati. Näiteks „Kuritöö ja karistuse“ plakatil oli kellelgi kirves peas, verd voolas. Joonistasin käsitsi: markerite, vildikate ja guaššidega ja panin plakatid kooli üles.
Kui tegin lõpuklassides diskosid, siis diskode plakatid joonistasin ka ise. Mulle meeldis juba siis kalligaafia, meeldis pealkirju disainiga ja teha nii, et plakat oleks silmatorkav. Kõik mu plakatid on praegu ka alles – osad on koolimuuseumis, osad on mu enda käes.
Tagantjärele mõeldes ei tulnud plakatite joonistamise pisik tühjalt kohalt – kunstisoont ja -geene leidub meie suguvõsas päris mitmes harus. Ma ei mäleta küll, et mu ema oleks kunagi mingilgi määral kunstiga tegelenud, aga tema õde, minu tädi Helle Püss, on lõpetanud koos Signe Kiviga Tallinna kunstikoolis tekstiilikunsti eriala. Nemad tegid ühiseks diplomitööks ühe vana diivani ja tugitooli komplekti – värvisid presendi musta-valgekirju lehma mustriliseks ja katsid sellega mööbli. Tädi Helle on väga kõva kunstnikukäega. Ta on joonistanud pilte, teinud akvarelli, aga olnud ka modelliks, muusaks ja inspiratsiooniks näiteks Olev Subbile. Tädi elas pikalt Tallinnas ja oli Kirovi nimelise kalurikolhoosi peadekoraator. Seal töötades profileeris ta end üsna noores eas ümber lilleseadele ja ikebaanadele ning just tema tõi Eestisse bonsai kultuuri. Tädi Helle osales ka Peedu Ojamaa ja Eesti Reklaafilmi organiseeritud ülipopulaarsetel lillepidudel, mis toimusid linnahallis ja mille hiilgeajad olid 1984–1987. Ta jõudis seal finaali künnisele. Lisaks on ta olnud seotud moekunstiga. Tema poolt on kunstisoont meie suguvõsas päris palju.
Teiselt poolt on kunstigeen minuni jõudnud isa venna, minu onu Eini kaudu. Tema oli väga hea käega arst, aga tal olid ka äärmiselt huvitavad hobid. Käelises tegevuses oli ta tänu kirurgitööle nii osav, et hakkas vanas eas õppima klaverit ja sellel lihtsamaid lugusid mängima. Lisaks hakkas ta tegema mereteemalisi akvarellijoonistusi. Näiteks on tal kodus enda joonistatud akvarell purjekast mere taustal. Eini elas küll pea kogu elu Tartus, aga tema juured on Pärnus, võib-olla mereteema tuli sealt. Igal juhul tegi ta lihtsaid, aga päris hea värvitunnetusega merepilte.
Veel üks lapsepõlvemälestus on seotud minu vanatädi, ema isa Ago õe Helvi Püssiga. Tema oli ise pearaamatupidaja, kuid tema elukaaslane oli kuulus skulptor Juhan Raudsepp. Tema on teinud näiteks Tallinna kunstihoone fassaadi kaarniššidesse allegoorilised pronksfiguurid „Töö“ ja „Ilu“. Nende Merivälja kodus olid kõik riiulid täis kunsti- ja skulptuuriraamatuid, mida saime külas käies lapata.
Üks minu sugulane on tuntud Eesti maastikuarhitekt Ethel Brafmann, kelle sulest on ilmunud ka „Pargid Eestis“ ja „Maastikukujundus“, mis kaheksakümnendatel olid lausa kultusraamatud. Ethel pärandas mulle kogu oma raamatukogu, mis asub praegu Verevi motellis. Selles kogus on igasuguseid kunsti- ja arhitektuuriraamatuid, aga näiteks ka selliseid haruldusi nagu kõikide Eesti kuulsamate mõisaparkide joonised. Tädi Ethel on need ise kalkapaberile joonistanud ja paljude spetsialistide arvates on need väga hinnalised.
Tänu eelpool mainitud inimestele on kunst minu ellu sisse jooksnud ning on kujunenud nii, et mind tõmbab maalikunsti ja arhitektuuri ilusate vormide poole. Mulle ei meeldi abstraktsed jooned – üksik joon kuskil paberil, ning mulle ei meeldi ka närviline ja abstraktne arhitektuur. Mind köidavad loodus, harmoonia ja ilusad värvid. Selle põhimõtte järgi olen omale ka kunsti ostnud ning selle järgi on seda mulle kingitud.
Minu kogus on päris mitu Richard Uutmaa tööd – suureks mõjutajaks see, et minu lapsepõlvekodu seinal, minu voodi kohal oli emale ja isale pulmapäevaks kingitud Richard Uutmaa maal mererannast. Hiljem oli see meil suures toas, aga lapsena ärkasin igal hommikul koos selle maaliga. See oli natuke sünge pilt. Mererand äikese ootuses. Rannal lamasid mustad kivid ja mulle tundus, et üks neist polegi kivi, vaid vanaegse rüütli raudmüts. Sealtkaudu aga on saanud Richard Uutmaast üks minu lemmikkunstnikke.
Esimeseks pildiks, mis tekkis minu seinale nagu sümbol, oli Navitrolla pilt „Ära palu abi jobudelt“. See sõnum oli tol ajal minu jaoks kandvaks deviisiks, ja on siiani, et kui on raske või vahel kui on ka väga hästi, siis jobudelt abi paluda ei tohi.
Mul ei ole tegelikult olnud oma kodudes eriti palju seinu, kuhu kunsti panna. Poisikesena olid mu toa seinad täis autoralliplakateid ning võib-olla hoidis mind kunstist mõnda aega eemal just see, et polnud kohta, kuhu oma tundeid või mõtteid visuaalselt „riputada“. Aga 1990. aastatel, tudengipõlves, tekkis tunne – see võis olla seotud pruutide ja sõpradega, kellega suhetes oli pettumusi ja altvedamisi – et ma ei saagi kõiki tundeid muud moodi väljendada, kui pildiga seinal. Võtsin ralliplakatid maha, tegin toas remondi ja esimeseks pildiks, mis tekkis minu seinale nagu sümbol, oli Navitrolla pilt „Ära palu abi jobudelt“. See sõnum oli tol ajal minu jaoks kandvaks deviisiks, ja on siiani, et kui on raske või vahel kui on ka väga hästi, siis jobudelt abi paluda ei tohi. Ostsin pildi endale Tartust Navitrolla galeriist. Nüüd on ta hinnas, aga alguses olid tema tööd väga odavad ja see pilt maksis vähe. Mind see aga kõnetas, nagu kõnetasid ka tema teised pildid ja kogu Navitrolla olemus.
Ligikaudu kümme aastat hiljem oli mul au saada Navitrollaga isiklikult tuttavaks ja ka koostööd teha. Trükkisime Fifaaga Navitrolla t-särke, mida ta müüs oma galeriis väga edukalt. Särkide trükkimise taustaks oli see, et tahtsin väljendada rohkem tänu selle eest, et ta nii ägedaid teoseid on loonud.
Ka minu koju ilmusid „Ära palu abi jobudelt“ kõrvale teised Navitrolla pildid. Ühel oli selline lahe, koera sarnane loom ja selle nimi oli „Üksi“. Mulle tundus, et Navitrolla piltides on täpselt need sümbolid, mis mind iseloomustavad. Tema piltidel oli naljakaid ja koomilisi, aga tegelikult väga tõsise taustaga sõnumeid. Need pildid on mul siiani Elva kodus seinal.
Ka onu Einile ja teistele sugulastele ei jäänud minu tärkav kunstihuvi märkamata. Võib-olla neile meeldis isegi seda natuke tagant tõugata. Igal juhul onu kinkis mulle 1993. aastal ülikooli lõpetmise puhul Kalju Nageli maali, kus peal oli Lõuna-Eesti maasik ja üks vana veoauto. Ta tabas sellega naelapea pihta, sest selles maalis said kokku nii minu huvi autode kui ka kunsti vastu. Maal on täna väärt ligikaudu 15 000 eurot.
Nageli maali järel oli päris pikk paus enne, kui kunstikogu täienes. Vahepealsetel aastatel osalesin mõnel sportlaste heategeval oksjonil, kust ostsin näiteks ühe Brasiilia jalgpalluri maali. See ei ole tegelikult eriti paljuütlev pilt, pigem meenub sellega seoses mulle oksjon ise – kellega seal kohtusin, mida seal tehti ja näiteks see, et oksjonit viis läbi vasaraheites maailmatippu kuulunud Jüri Tamm.
Samuti sain vahepealsel ajal ümmargusteks sünnipäevadeks mõned teosed, aga kunstihuvi sai suurema hoo sisse siis, kui elu viis mind kokku moodsa kunsti edendaja ja Eesti Litograafiakeskuse juhi Jaak Visnapiga. Tema nakatas mind muu hulgas ka litograafiaga – see on traditsiooniline kunstivorm, mida nimetatakse ka kivitrükiks: kujutis kantakse käsitsi kiviplaadile ja trükitakse sealt spetsiaalse pressiga paberile. Jaagu juures sai seda päris palju tehtud, sest ta on ise selle ala suur fanaatik – ja samal ajal ka osav ärimees.
Just tema inspireeris mind osalema projektis „Vabadus 21. sajandil“, kus kakskümmend Eesti tippkunstnikku – näiteks Evi Tihemets, Kaido Ole, Leonhard Lapin jt – tegid igaüks oma litograafia ning nendest koostati piiratud koguses – ainult sada mappi. Ühe mapi hinnaks oli 15 000 eurot ning paljud Eesti tuntuimad kunstikogujad soetasid selle endale. Mapist inspireerituna sai omakorda ettevõetud projekt, mille raames avasime 2018. aastal koos Jaak Visnapiga T1 värskelt lahti tehtud kaubanduskeskuses 450 ruutmeetril Eesti moodsa kunsti galerii ja panime väga ägedalt välja sinna nende mappide sisu ning lood, kuidas need kunstiteosed tekkisid.
Mul oli suurepärane võimalus koos galerii avamisega pidada oma sünnipäeva saja külalisega ja viia läbi mitmetunnine häppening. Peol said nelja-viieliikmelised tiimid igaüks oma lõuendi ja võimaluse tegeleda loominguga. Igaüks maalis midagi oma tunde järgi või minuga seotult. Tekkis paarkümmend ägedat tööd. Tore oli vaadata, kuidas tänaseks kadunud atleetvõimleja Marek Kalmus tegi oma põlise rivaali Ott Kiivikaga kahepeale ühe pildi. Samuti oli äge, et tädi Helle võttis punti mu noorema poja Henry, ja sellest koostööst sündis väga põnev teos. Selgus, et Henryl on kätt ja silma sama palju kui Hellel. Need pildid on mul kõik laos alles ja ootavad eksponeerimiseks oma aega.
Tore oli vaadata, kuidas tänaseks kadunud atleetvõimleja Marek Kalmus tegi oma põlise rivaali Ott Kiivikaga kahepeale ühe pildi.
Koos Jaak Visnapiga tegutsesime aga edasi ja tahtsime sukelduda Mark Kalev Kostabi maailma, mis mulle samuti väga meeldib. Selgus, et turul on saadaval 45 000 euro eest ports Kostabi teoseid, mille Jaak oli kuskilt välja ajanud. Aga galerii käivitamine ei õnnestunud Jaagul majanduslikus mõttes kuigi hästi, valitses kaos ja ka T1 kaubanduskeskus ei läinud käima nii nagu loodeti. Otsustasin sellest ärist eemalduda. Galerii läks kinni ja mulle jäid investeeringute eest kompensatsiooniks mõned Kostabi teosed ja veel mõned Eesti moodsa kunsti teosed, mille ise välja valisin.
Eelnev kogemus andis mulle tõuke hakata kunsti vaatama rohkem ühiskondliku ja kultuurilise väärtusena. Ma olen ju näinud, et materiaalsed asjad on areneva ühiskonna tundemärk. Seevastu arenenud ühiskonna tundemärk on see, kui kunstigaleriisid, kunsti ostmist ja kunsti üle arutamist on rohkem. See rikastab palju enam kui mõni materiaalne ese. Seetõttu olen kunstioksjonitelt ka erinevaid teoseid ostnud ja osa võtnud lihtsalt selleks, et näha, milline see maailm on ning toonud sealtkaudu endale lähemale huvitavaid inimesi, keda kunst ühendab.
Näiteks minu Elva naabrimees, tuntud ettevõtja Peeter Värnik koos oma abikaasa Külliga on suured kunstihuvilised. Nende kunstikogu oli vahepeal isegi väljas Kadriorus. Ka Vernissage kunstigalerii omanik Kristiina Radevall on mind viimasel ajal aktiivsemalt kunstioksjonitele kaasa tõmmanud. Tuleb tunnistada, et see oksjonite värk on mind väga haaranud. Viimati ostsin emotsiooni pealt neli Richard Uutmaa tööd. Lisaks veel mõned erilisemad tosed, mis on seotud minu lapsepõlvelugude ja kodukandiga Tartu lähedalt Reolast, Haaslavalt, Kurepalust ja Rebaselt. Just Rebaselt on pärit väga tuntud Eesti kunstnik Lembit Saarts ja tema kaks teost õnnestus hiljuti kunstioksjonilt osta täitsa naljahinnaga.
Tundub, et kunstiäril läheb 2025. aastal väga hästi ning maalide hinnad teevad uusi rekordeid. Taustal liigub suuri rahajõmme, kes ostavad ja investeerivad kunsti. Praegusele ajale on iseloomulik see, et ka kodudest, ilmselt tänu põlvkondade vahetusele ja vanemate inimeste kadumisele, tuleb välja huvitavat kunsti, mida pole varem müügile pandud.
Olen kuulnud, kuidas Kristiina Radevall on imestanud, et räägitakse, et rahval raha ei ole, aga galerii teeb uusi rekordeid. 2025. aasta maikuus avati Vernissage’is Kristiina Kaasiku isikunäitus. Tema näol oli tegemist Eesti keskmise põlvkonna kunstnikuga, kelle tööd on väga atraktiivsed. Näitusele pandi välja 43 teost, millest 20 kuulus erakogudesse. Kõik ülejäänud 23 teost müüdi üsna kiiresti maha.
Mul on ka suurem eesmärk, kuhu tahan oma kunstikoguga jõuda. Visiooni üks osa on see, et kui mul tekib oma maja, siis panen sinna välja märgilisi kunstiteoseid, nagu omal ajal olid Navitrolla pildid minu väikeses toas Elvas. Kõik loodusmaastikud, eriti Elva ümbrust puudutavad tööd ja nende reprod peaksid leidma koha Verevi motelli tubades, et anda vürtsi juurde nii kunstile kui motellile ja ühendada inimesi.
Just sellist tunnet, mida tahan oma koguga edasi anda, kannab üks väga eriline õlimaal, mille olümpiavõitja Erika Salumäe tellis viis aastat tagasi minu kaudu Aapo Pukilt. Ta palus kujutada Elva staadionit, kus on esiplaanil tema auks istutatud kaheharuga männipuu – sümboolselt on mõlemale harule omaks saanud olümpiakuld. Aapo Pukk tegi 5500 euro eest tõesti väga ilusa ning nii soojade värvidega maali, et kui talvel seda vaadata, siis hakkab kohe paar kraadi soojem. See maal rõõmustab paljude silmi: üks repro on Verevi motellis, teine Sportlandi kontoris ja originaal asub Erika juures Hispaanias. See on hea näide, kuidas kunst ühendab, inspireerib ja toob lähemale armsad paigad, aga teeb ka reaalselt südame soojaks, kui pilti vaatad. Just maalikunst võib tekitada emotsiooni, mida paljud teised asjad või kunstiliigid ei ole võimelised esile tooma.
Eesti kõigi aegade tippude tipp Konrad Mägi on pärit Elva lähedalt Hellenurmest ja väga tuntud kunstnik Eduard Kutsar on puhas elvalane.
Mul on hea meel, et Elvas on alati kunstil oma koht olnud. Juba lapsepõlvest mäletan, et kunsti oli nii koolis seinte peal kui ka avalikes asutustes ja avalikus ruumis. Elva patrioodina tahan nüüd anda oma panuse piirkonna kunstielu jäädvustamisse ning 2025. aasta suve hakul on minu eestvedamisel jõudnud trükifaasi raamat „Kunstilinn Elva“. Seal on toodud 47 Elva ja Elva ümbruse kunstniku lood ja reprod. Ka Eesti kõigi aegade tippude tipp Konrad Mägi on ka pärit Elva lähedalt Hellenurmest ja väga tuntud kunstnik Eduard Kutsar on puhas elvalane. Nendele on raamatus pühendatud päris mitu peatükki.
Tahan oma kollektsiooni laost välja tuua, sest kunst peab olema nähtav. Arvan ka, et kunstist aru saamise, selle üle diskuteerimise ja sellest inspiratsiooni ammutamise üldist taset võiks ja peaks meie ühiskonas palju rohkem tõstma. Minu kunstihobi ühine nimetaja on see: saa ise sellest energiat ja inspiratsiooni ning jaga seda teistega.