Mõnikord mõtlen, et kollektsioneerimise kirg on mul justkui veres ja võib olla seotud minu esivanematega, kes olid taluomanikud ja kogusid põllumaad, aga kogusid ka kultuurikogemust ja -rikkust.
Näiteks minu vanavanaema Alma Traks käis Eesti Kirjandusmuuseumis, et talletada rahvalaule ja memuaare. Ka minu jaoks tähendab kollektsioneerimine ennekõike rahvusliku kultuuri ja rikkuse talletamist.
Minu kollektsioonid on kõik teatud mõttes kultuurkihid, mida on just nimelt vaja koguda, seda kultuurkihti ei saa tekitada. Kollektsioonid ei ole mul mitte mingil juhul selleks, et sealt midagi ära müüa või vahetada, pigem täiendan neid aeg-ajalt ise. Näen oma kogusid kui kultuurilisi rikkusi, mille sisse on põimitud ka isiklikke mälestusi ja muid nähtusi. Kõik minu kollektsioonid on teatud mõttes kultuurisalvestised.
Kaalude kollektsiooni juured ulatuvad minu esivanemateni.
Kaalude kollektsiooni juured ulatuvad minu esivanemateni. Minu emapoolsed juured on pärit Lääne-Virumaalt Väike-Maarja, Kiltsi ja Rakke kandist. Seal elasid mu vanavanavanemad Alma ja Artur Traks. Nende poeg Andreas Ants Traks põgenes 1944. aastal Saksamaale, liikus viiekümnendatel edasi Ameerikasse ning veetis ülejäänud elu Clevelandis. Huvitav paralleel minuga on see, et ta töötas terve elu spordipoe juhatajana. Alma ja Arturi tütar Õie – minu vanaema – abiellus Ago Püssiga. Just nende kaudu ongi kaupmehegeen ja kaupade maailm meie peres edasi kandunud, sest eelmise sajandi alguses asus Kiltsi raudteejaama lähedal kauplus, mida pidasid just Alma ja Artur. Ma ei tea täpselt, millal pood avati, aga mul on fotod, mis on pärit aastatest 1900–1910 ja kus on näha poe sisemus. Ühel pildil toimetavad leti taga minu vanavanaisa ja vanavanaema, teisel on väiksed lapsed – minu vanaema Õie ja tema vend Andreas Ants – kes seal midagi askeldavad.
Trakside külapood oli tüüpiline kauplus, kus müüdi kõike, alates suhkrust ja jahust kuni bensiini ja kangasteni. Loomulikult olid seal kaalud, millega kaupa kaaluti. Vanavanaema Alma rääkis lugusid, kuidas kaupa anti ka raamatu peale – kui parasjagu raha ei olnud, pandi ostud vihikusse kirja ja kui palka saadi, siis maksti ära. See usalduslik suhe külarahvaga oligi ilmselt üks põhjus, miks 1941. aasta juuniküüditamine neid ei puudutanud. Keegi ei kaevanud, keegi ei tahtnud neile halba. Aga kui algas küüditamise teine laine, anti Almale ja Arturile märku, et neil oleks parem sealtkandist lahkuda. Nad jätsid maha nii talu kui ka kaupluse, võtsid oma seitse asja ja hobuse ning sõitsid Nõosse.
Vanaisa Ago Püss sai Nõo sovhoosi agronoomiks, aga vanavanaisa, kes oli olnud poepidaja ja eraettevõtja, hakkas Elva linnas lihtsalt lund kärutama. Vanavanaema Alma tegi juhutöid, oli kodus, pidas maja ja hoolitses laste eest. Vanaema Õie valis aktiivsema tee. Ta astus parteisse ja läks tööle Elva kooperatiivi, kus töötas erinevates ametites kuni pensionini. Omal ajal oli ta Elva Tarbijate Ühistu juhatuse liige ja ta on saanud ka Elva linna aukodaniku nimetuse.
Artur hakkas koos noore väimehega Elvasse maja ehitama. See sai valmis 1958. aastal ja asus aadressil Kingissepa 21 – tänase nimega Pikk tänav 12. See ongi minu sünnikodu.
Põhjus, miks vanavanemad just Nõosse jõudsid, oli lihtne – pigem taheti minna kohta, kus tuttavaid ees ei olnud, ja samas vajati Nõo sovhoosis hädasti agronoomi. Seda ametit mu vanaisa oskas ning kui keegi isegi oleks kaevanud või hakanud urgitsema, siis oleks sovhoosi esimees öelnud, et seda meest ei lase kuskile, muidu viljad hävivad. Vanaema astus naha päästmiseks parteisse ja nii jäid nad puutumata.
Aga kõik ei pääsenud. Vanaisa õde Hilja oli abielus Viljandi kirikuõpetaja Henn Undiga ja nemad saadeti Siberisse. Kui nad tagasi tulid, siis oli Henn Unt pikka aega Kadrina kirikuõpetaja. Pärast tema teenistust tuli sinna Hillar Hallaste koos oma seitsme lapsega.
Võib ju mõelda, et mina olen lihtsalt tossukaupmees ja mul pole kaaludega suurt pistmist, aga tegelikult olen nendega kokku puutunud lapsepõlvest saati.
Ma võin rahulikult öelda, et olen viiendat põlve kaupmees. Olen pärit kaupmeeste suguvõsast – ja mis võiks üht kaupmeest paremini iseloomustada kui kaalud. Võib ju mõelda, et mina olen lihtsalt tossukaupmees ja mul pole kaaludega suurt pistmist, aga tegelikult olen nendega kokku puutunud lapsepõlvest saati.
Elva kodus oli põllumajanduslik taldrikutega kaal, mida vanaema kasutas siis, kui käis Elva turul kurke müümas. Koduaias kasvatasime kartuleid ja marju ja kui neid kellelegi müüdi, siis oli vaja neid ka kaaluda.
Teine kokkupuude kaaludega oli vanaema Õie töö kaudu. Kuigi ta oli tol ajal juba pensionär, töötas ta 1979-1980. aastatel Elva kondiitritööstuses maasööklate inventeerijana. Mina õppisin siis Elva keskkooli esimestes klassides ja pärast tunde läksin sageli vanaema töö juurde. Üheks vanaema ülesandeks oli koos kolleegiga teha ootamatuid kontrollkäike maasööklatesse ja viia läbi inventuur: kaaluda jahu ja suhkrut, lugeda üle noad ja kahvlid ja muu. Inventuuri tehes kasutas ta Tuula tehase plaatide ja seieritega poekaalusid.
Need päevad olid mulle alati väga põnevad, sest vanaema võttis mind kaasa ja see tähendas, et ma ei pidanud päeval kodus õppima. Liinibussiga sõitsime edasi-tagasi ja koju jõudsime õhtul, alles siis pidin kooliasjad käsile võtma.
Kolmas kokkupuude kaaludega oli 1980. aastatel, kui isa ja kõik tema töökaaslased Elva EPT-s kapsast kasvatasid. Kapsad müüdi maha Leningradi ja Pihkva turul. Kui sügisel saak üles võeti, viis isa meie kapsad ühe tuttava keldrisse. Sisuliselt veetis ta kõik talvised nädalavahetused seal keldris – puhastas kapsaid ja pakkis neid kottidesse. Kapsakotid laaditi autodele ja viidi raudteejaama, kus vagunid juba ootasid. Aga enne vagunisse tõstmist kaaluti kaup üle platvormkaaluga. Hiljem oli selline platvormkaal meil kodus ja isa kaalus kõik saadused enne auto peale panekut üle, et oleks täpselt teada, et sel kuul viidi ära näiteks 2,2 tonni kapsast.
Kaaluvihid olid nii pisikesed, et neid pidi asetama kaalule pintsettidega ja täieliku keskendumisega.
Kapsamüügist sai isa oma 180-rublasele EPT palgale arvestatava lisa. Ema töötas samal ajal Elva sovhoosis peaökonomistina ja teenis umbes 220 rubla kuus. Kokku said nad 400 rubla, aga arvan, et kapsastega teeniti vähemalt samapalju veel lisaks.
Kui mõelda kaaludele, millega ma elu jooksul kokku olen puutunud, siis jah, neid on olnud mitut sorti: põllumajanduslik taldrikutega kaal aiasaaduste jaoks, Tuula poekaal jahu ja suhkru kaalumiseks ning platvormkaal, millega mõõdeti kapsakotte. Aga sellega asi ei piirdunud. Mäletan veel keskkooliajast keemiaklassi kaalu. See oli klaaskapis, täiesti omaette nähtus. Sellega kaaluti keemilisi aineid, katsete jaoks. Kaaluvihid olid nii pisikesed, et neid pidi asetama kaalule pintsettidega ja täieliku keskendumisega.
Esimese sammu kaalude kollektsioneerimise suunas tegin umbes 2011 või 2012. aastal. Käisin ühel vanavara laadal, kus müüdi Tuula tehase poekaalu, mis maksis umbes 20 või 30 eurot, ja ma ostsin selle ära.
Pärast seda tekkis mul kaalude vastu suurem huvi ja hakkasin reisidel antiigipoodides ja antikvariaatides kaale vaatama. Avastasin, et isegi kõige odavamad ja tagasihoidlikumad eksemplarid maksid sadu eurosid. Minu peamiseks partneriks sellel teekonnal on saanud Eesti legendaarne antiigikaupmeeste perekond Iidla. Nendel on kauplused Tallinnas Pikal tänaval ja Väike-Ameerika tänaval. Perepoeg Georg Iidla on oma DNA-lt mitmendat põlve antiigikaupmees. Kui ta Euroopas mõnel messil käib, siis saadab ta mulle kaalude pilte: “Vaata, see on 110 eurot. See siin 70.” Oleme alati natuke tinginud ka. Täiesti vabalt võib öelda, et umbes pooled minu tänasest 130–140 kaalust ongi tulnud tema kaudu. Teised olen ise ostnud vanavara laatadelt ja mõned olen ostnud ka täitsa tutikana poest, näiteks Zaras on olnud müügil eri värvi kaalud. Olen neid ka oma kogusse soetanud, kui silma on jäänud.
Vahel on kaalud lihtsalt minuni jõudnud. Sõbrad juba teavad, et ma neid kogun. Mõni on toonud meditsiinilisi kaale või margapuid, mõni saadab linke või postitusi, mis sotsiaalmeedias ette viskavad – algoritmid teevad oma töö.
Kaalude vaatamine on mulle väga meeldetuletus, et ma pean olema tasakaalukam.
Kirsiks tordil on see, et kuus aastat tagasi kohtusin oma tänase elukaaslase Siretiga. Tuttavad oleme juba 30 aastat, aga elu viis meid taas kokku. Ühe hetkel tõdesin, et tema on tähtkujult kaalud. Ja mõtlesin, et see ei ole juhus. Kaalude vaatamine on mulle väga meeldetuletus, et ma pean olema tasakaalukam. Kõik inimesed, kes mind tunnevad, võivad öelda, et kui miski asi on täiesti tasakaalust väljas, siis see on Altraja. Nii et kaalude sümbol on mulle oluline – mitte ainult esteetiliselt, vaid ka emotsionaalselt ja sisuliselt.
Minu unistus on ühel hetkel teha Elvasse päris oma kaalude galerii – sadu kaalusid ühes ruumis. Koht, mis oma olemuselt juba tuletaks meelde tasakaalu.
Eestis on praegu üks kaalumuuseum, Mustvees, mille rajas Heino Lubi, kes pidas rohkem kui 30 aastat kaalumeistri ametit. Muuseumi kollektsiooni kuulub üle 120 erineva kaalu, poolsada margapuud, samuti suur hulk metallist ja keraamilisi vihte ning muud kaaludega seotut. Praegu kuulub kaalumuuseum Mustvee vallale ja asub Mustvee kultuurimaja keldris, kuhu saab ettetellimisel giidiga ekskursioonile minna. Olen mõelnud, et ühel hetkel ostan selle kollektsiooni ära. Täna nad ei müü, aga kui see võimalus tekib, siis ostaksin ja saaksin öelda, et mul on maailma suurim isiklik kaalude kollektsioon.
Minu jaoks on kaal sümbol – ja samal ajal ka esteetiline kunstiobjekt.
Ma ei ole seni väga uurinud, milline tootja mingi kaalu on teinud või kas nad kõik üldse töötavad. See ei ole olnud nii oluline. Minu jaoks on kaal sümbol – ja samal ajal ka esteetiline kunstiobjekt. Värv, kuju, suurus, see, kuidas ta mõjub. Mitte ainult tehniline, vaid tunnetuslik pool.
Tulevikus tahaksin minna süvitsi: uurida tootjaid, ajalugu, korda teha neid, mis vajavad hoolt. Aga sellega on aega. Praegu tekitan veel seda esimest kultuurikihti – kogun ja vaatan.
Esimene samm on kõik kaalud ilusti üles pildistada, teha professionaalsed kunstfotod ning panna nad ühte kohta – veebisaidile. Siis on ka hea info saata spetsialistidele küsimustega kaalude ajaloo kohta.
Minu kollektsioonis on kõike: mitmes versioonis Tuula kaale, imikukaalusid, saunakaalusid, väga väärtuslikke mikrokaale, mis maksavad tuhandeid eurosid, aga ka hiigelsuurte platvormidega tööstuslikke kaale ja margapuid.
Minu kaalude kollektsioon sümboliseerib mulle kaupmehe ametit, aga ka midagi enamat. See on viis hoida sidet legendaarse antiigikaupmeeste Iidla perega, sõpradega, kes mind nende kaalude järgi mäletavad – ja eelkõige iseendaga. Kui ma mõnikord kaldun olema väga kreisi, siis pean leidma midagi rahulikku ja end tasakaalu viima. Kui olen olnud väga halb, pean õppima olema ka väga hea. Kaalud tuletavad mulle seda meelde.
