Altraja

Minu kogus on GAZ 51, 1975. aasta auto, mis on vanem, kitsama ninaga versioon hilisematest GAZ-idest.

Selle autoga mul mingit hingelist seost ei ole, aga kuna see on nii legendaarne auto, millega ehitati põhimõtteliselt üles kogu nõukogude põllumajandus, siis mulle tundus, et see peab kollektsioonis olema.

Üks põhjus on ka see, et GAZ 51 oli auto, millega minu ema ja isa nooruspõlves käidi ekskursioonidel: pandi kased kastinurkadesse ja sõideti näiteks Pärnusse või mõnda teise linna teatrisse. Vanemad rääkisid suure heldimusega jutte sellistest sõitudest.

See on nii legendaarne auto, millega ehitati põhimõtteliselt üles kogu nõukogude põllumajandus, siis mulle tundus, et see peab kollektsioonis olema.

Teine põhjus on see, et Elva EPT zootehnikutel Kait Saksil ja Aivar Sarapuul, kelle mosse sai hiljem minu esimeseks autoks, oli enne mosset samuti GAZ 51. See veoauto oli neil nii heas korras, et läks käima vaevu võtit keerates. Sellega sõitsid nad jäärada ja autokrosse. Just GAZ 51 baasil ehitati võistlusautosid, millega on tugevalt seotud nii Elva veoautosport kui ka Elva Kulbirohu krossirada, kus need autod on võidu sõitnud.

Kolmandaks, kui ma olin umbes 5-aastane, siis oli mu isal tööautoks GAZ 51. Kõige koomilisem oli see, et see oli GAZ 51 tsistern, kuigi isal ei olnud vaja vett ega kütust vedada. Aga ilmselt oli just see auto kuskilt üle jäänud või mingil imelikul põhjusel Elva EPT-le eraldatud ja siis anti see isale vahepeal tööautoks.

Kuskil 1990. aastate lõpus õnnestuski mul enda kogusse osta GAZ 51. See oli tõeline vana ront, aga tahtsin selle restaureerida täpselt samasuguseks nagu originaal. Kuidagi viis elu mind kokku Viljandi mehe Tõnu Kivisillaga, kes hakkas seda autot restaureerima. Protsess kestis aastaid. Vahetevahel sõitsin koos perega Elvast Tallinnasse läbi Viljandi, et vaadata, kui kaugele Tõnu on autoga jõudnud. Ütlesin Evelile, et käin korraks sees ära ja vaatan, mida Tõnu teeb, aga mõnikord sõime seal räim tomatis saia ja ajasime tund või paar tundi juttu. Pere ootas kogu aja autos – peaksin tagantjärele selle eest vist vabandama …

2000ndate esimeses pooles olid väga populaarsed vanade sõidukite tähesõidud. 2001. aastal organiseeris minu sõber Aarne XXX ühte sõitu, millega ma olin toetajana seotud. See sõit läbis kogu Eestit, et presenteerida vanaaegseid autosid. Sõidust võttis osa ka Riiklik Akadeemiline Meeskoor ning külastas selle raames Elva linna, kus andis raudteejaama ees ägeda kontserdi. Raudteejaama vastas oli hotell ja suur restoranihoone, mille ma olin 1998. aastal Elva linna käest ostnud. Mäletan, et kontserdi ajal oli hotelli peal plakat: taasavamine 2001. Muidugi 2001 seda hotelli ei avatud ning pole veel 2025. aastaks ka avatud, aga linnas räägiti kontserdist veel mitu aastat lugusid.

Tegelikult pidi minu GAZ 51 ka 2001. aasta tähesõidul osalema, aga Tõnu ei saanud autot selleks ajaks korda. Remont oli maksma läinud juba 30 000 krooni, mis oli tol ajal hiigelsumma. Leppisime alguses kokku küll viie tuhande, siis kümne tuhande peale, aga sellest ei piisanud. Erinevate autoosade saamiseks ostis Tõnu mitu doonorautot – neid oli terve hoov täis, aga ikka jäi mõni jupp puudu. Ta oli ise ka selline pedant, et iga kruvi ja nippel pidi olema oma looga, sellepärast kuluski nii kaua aega.

Lõpuks, aastal 2005, sai see GAZ 51 restaureeritud ja on nüüd väga heas korras Elvas. Vahepeal on Tõnu ise sellega mõne korra sõitnud, aga suurema osa on see garaažis seisnud, nii Viljandis kui ka Elvas.

Remont oli maksma läinud juba 30 000 krooni, mis oli tol ajal hiigelsumma. Leppisime alguses kokku küll viie tuhande, siis kümne tuhande peale, aga sellest ei piisanud.

Kui 2024. aasta augustis korraldasime Elva staadionil FC Elva hobiautode eri, siis seadsime välja ka selle auto. Pärast üritus sõitis üks mu sõber autoga 500 m kaugusele garaaži tagasi ning politsei suutis ta selle aja jooksul maha võtta. Autol oli ülevaatus tegemata ja tüübil polnud C-kategooria lube – politsei ähvardas juba 1500-eurose trahviga ja lubade ära võtmisega nii teda kui mind. Lõpuks õnnestus karistustest pääseda tänu sellele, et mõlemad politseinikud olid varasemalt FC Elvas jalgpalli mänginud. Nad ütlesid, et ainult tänu sellele, et Teie Are olete klubi omanik ja klubi jaoks palju teinud, pigistame praegu silma kinni ega tee trahvi. Need olid sellised musterpolitseinikud nagu Maie ja Valduri filmis – kõvatasid seal, selle asemel, et panna vilkurid peale ja aidata auto garaaži viia.

Kui kõik eelnev kokku võtta, siis GAZ 51 ei ole minu jaoks kellegagi seonduv personaalne lugu, aga ta põimib endasse mälestuskillud seitsmekümnedatest aastatest, meenutab mulle veoautide võidusõite ja koondab endas kõike seda, mida tähendab autode restaureerimine. Just see auto on mind kokku viinud mitmete põnevate autode restaureerijatega ja teinud tuttavaks vanaautode restaureerimise kogukonnaga. Tõnu on endiselt väga lahe ja muhe mees, kes hiljem avas Viljandis vanakraami poe. Sealt olen ostnud tavaari sadade eurode eest, alates morsiklaasidest kuni raamatuteni.

Just see auto on mind kokku viinud mitmete põnevate autode restaureerijatega ja teinud tuttavaks vanaautode restaureerimise kogukonnaga.

GAZ 51 on ka selles mõttes eriline, et täna pole eriti palju alles jäänud samasuguseid autosid, mis oleks nii heas korras ja restaureeritud kui minu oma. Las ta siis seisab garaažis. Ta on nagu vein, mis läheb aastatega paremaks ning usun, et ühel hetkel tekib võimalus see kuhugi välja panna.

Veoautodest on mul ka GAZ 51 tsistern, 1973. aasta väljalase; sinine GAZ 53 ja neljaveoline GAZ 66, mis on üsna haruldane mudel – eriläbivusega sõjaväe auto, mida kasutati nõukogude ajal põldudel tehnilise abi autona. Neid kolme autot ei ole ma veel korda teinud.