Altraja

Minu kogusse kuulub üks rohelist värvi buss, mille lugu on vähemalt sama värvikas kui ta ise. Tegemist on Tartu Autode Remondi Katsetehases valminud bussiga TA-6, mida valmistati veoauto GAZ-53 baasil.

See buss oli järjekordne nõukogude „tehnika ime“, aga minu jaoks väljendab ta minu põlvkonna ehk siis tänaste viiekümneaastaste nooruspõlve. Just selliste bussidega käis kogu meie põlvkond kooli kõrvalt kolhoosis või sovhoosis abitöödel – kuna majandid ei saanud ilma abikäteta hakkama, siis kasutati sügisesel kooliveerandil üle Eesti ja ilmselt üle kogu Nõukogude Liidu selleks kooliõpilasi. Eelkõige käisid õpilased kartuleid võtmas, aga kuna Elva ümbruses asusid Rõngu aiandussovhoosi suured õunaaiad, siis käis väga palju meie kooli rahvast ka õunu korjamas.

Õunte korjamine oli palju mõnusam töö kui kartulivõtt, sest õunaias polnud pori ja sai ise ka õunu süüa. Kartulipõllul oli ikka täitsa ebamugav poris ja vihmas tööd teha, kartuleid vakkadesse korjata ja autode peale laadida.

Sellest ajast ongi jäänud mulle mälupilt, kuidas hommikul viidi unised õpilased TA-6 bussiga õunaaeda või kartulimaale. Seal pidi umbes viis tundi tööd tegema ning oli väga hea tunne, kui tööpäeva lõpus hakkas sovhoosi buss nurga tagant paistma ja meile järele tuli. Ükskõik kui kole või kui tehniliselt küündimatu oli see buss või kui kuri oli see bussijuht, igal juhul oli see kõige positiivsem hetk selles sageli vihmases ja külmas sügispäevas. Minu kogusse kuuluv 1983. aastal valmistatud buss märgibki enam-vähem täpselt seda aega, kui minagi kolmeteist- kuni kuuteistaastasena sügiseti kolhoosides ja sovhoosides abitöödel käisin.

Sellel ajal olid TA-6 kahekümne- kuni kahekümneviie kohalised, primitiivse raami ja olematu soojustusega bussid kasutusel üle Eesti.

Elva sovhoosil oli selline, Elva KEK-il oli selline ning peaaegu igal väiksemat sorti majandil või asutusel oli mõni seesugune buss. Suurematel ja tugevamatel asutustel, nagu näiteks Elva EPT, olid juba LAZ-bussid. Need olid väheke võimsamad ja seal oli rohkem istekohti.

Aga TA-6 bussiga ei sõidetud ainult kartulimaale või õunaaeda. Minu teine väga soe kokkupuude TA-6 bussiga oli aastatel 1986, 1987 ja 1988, kui Elva lähedal Nõos oli valmis saanud uus spordihoone ning Elva sovhoosi keskusest, Käärdi alevikust, hakkasid igas vanuses ja eri ametiala mehed alates kombaineritest kuni töödejuhatajate ja peainisenerideni õhtuti korvpalli mängimas käima. Välja mindi suhteliselt hilja, sest spordihoones muul ajal vabu aegu polnud – Käärdi aleviku keskelt väljus buss õhtul kell 8. Mul on nagu eilne päev meeles, et kui kõik olid bussi kogunenud, siis kahekümne minutiline sõit viieteistkümne kilomeetri kaugusele Nõkku kulges sellise taktis, et mängis kassettmakk Vesna – ühe kasseti ja monokõlariga makk – ja sealt tuli Anne Veski uuemaid laule või siis Vene bändi Laskovõi Mai „Belõje rozõ“ taolisi lugusid. Ja buss läks kuidagi nii mõnusalt soojaks. Nõos sai mängida korvpalli, käia duši all ja sõita umbes südaööks bussiga Elvasse tagasi. Mina olin ilmselt üks nooremaid reisijaid ja korvpallifänne, kes selle TA-6 bussiga trennis käis.

Siis aga aastad möödusid ning selle bussiga mul kokkupuuted puudusid. Kuni aastal 2000 asutasime Elvasse jalgpalliklubi FC Elva ning kuskil 2004. aasta paiku sattusin juhuslikult Elva KEK-i õigusjärglase betoonitsehhi valdustesse ja ennäe – Elva KEK-i roheline TA-6 buss roostetas seal aia ääres. Kuna minu raamatupidaja Tiiu Vaheri abikaasa Erki Vaher oli Elva KEK-i erastanud, siis tegin temaga juttu ja õnnestuski see buss Elta Puidu omandusse osta. Ega keegi ei saanud tol ajal aru, miks mul on vaja sellist bussi uste ja akendega tegelevale ettevõttele. Ja mul oli liiga kiire, et hakata kellelegi tollel hetkel oma õunaaia ja kartulivõtu reise või korvpalli mängimise sõitude lugusid rääkima.

Kuskil 2004. aasta paiku sattusin juhuslikult Elva KEK-i õigusjärglase betoonitsehhi valdustesse ja ennäe – Elva KEK-i roheline TA-6 buss roostetas seal aia ääres.

Minu idee oli aga see, et teeme selle ägeda rohelise bussi korda ning kui meil on FC Elva esindusmeeskonnaga vaja teha kuskile väljasõit, siis pakume tänapäevaste mugavate busside asemel mõneks sõiduks kuttidele hoopis sellist retro bussi. Paneme talle FC Elva kleepsud peale ja teeme sellise teistmoodi sõidu. Kuna aga Elva esindusmeeskond ei kippunud väga kõrgele liigasse tõusma, siis polnud väga palju sõita teha. Siis tekkis mul mõte, et teeme bussi korda ja kuna tegemist on rohelise bussiga, siis äkki FC Flora noortesatsid saavad käia sellega mõnikord reisimas.

Hakkasin otsima, kes võiks bussi restaureerida ja leidsin rallimehest entusiasti Indrek Teppani, kelle isa Valter Teppan on Tartu erakooli TERA üks autoreid ja Tartu ettevõtja, kes tegutses muuhulgas Raadi lennuväljal. Indrek on lahtiste kätega autode tuunija ja lubas bussi korda teha. Nii saigi see 2005. aastal veetud Raadi lennuvälja juurde Indreku garaažidesse, kus ta selle kohe hoogsalt lahti võttis ja hakkas tegema. Siis aga tuli peale 2006–2007 majanduskriis. Vahel polnud minul raha maksta, et bussi edasi teha, vahel oli Indrekul jälle nii palju tähtsamaid tegemisi, et oma autosid putitada või ringraja autosid tuunida ning buss jäi seisma.

Pärast majanduskriisi käisin vaatamas, et bussist oli ühe angaari nurgas järel sisuliselt ainult varuosade hunnik. Puidust osad, mis olid lahti võetud, juba kergelt mädanesid ning bussi kere vedeles ruumi puudusel juppidena kuskil väljas. Ma ei võtnudki siis midagi ette ning põhimõtteliselt unustasin bussi kümneks aastaks sinna. Muid tegemisi oli lihtsalt nii palju – kriiside ajal tuli asju kokku tõmmata, kriisile järgnenud ajal tuli tegeleda kiirete arendustega, siis juba tuli peale COVID, kui ei saanud üldse kuhugi liikuda ega isegi inimestega suhelda.

Nii see aeg läks, kuni elu viis mind 2021. aasta Tartu motomessil kokku Võru autorestaureerija Aimar Sisaskiga, kellel on selline firma nagu Car Restoration. Esimese asjana läks tema juures töösse minu isa GAZ 53 ja kui nägin, et see töö edeneb lenneldes ning arvestades, et GAZ 53 ja TA-6 alusraamid ja ehitus on üsna sarnased, siis ütlesin Aimarile, et võtame selle bussi ette. Aimar, kes oskab mitte millestki ka auto valmis teha, läkski ja tõi bussi jupid enda töökotta.
Kui ta mulle bussi juppidest esimesed fotod saatis, siis saime aru, et bussist oli järel nagu lego, mille pinnalaotus on teada, aga pooled tükid on ära mädanenud ning nüüd oli vaja sellest midagi ikkagi kokku panna.

Aimar hakkas tööle ja kogu raamistik, kõik plekid, kõik valtsitud plekid, kõik aknad, kõik istmed ehitati põhimõtteliselt nullist üles. Vanast bussist oli võtta ainult mälestus ning kolm-neli paberil fotot.

Poolteist aastat hiljem ja 50 000 euro kulutamise järel see buss tõepoolest sõitis. Nüüd, 2025. aasta suve alguses, on buss Võrus saamas viimast lihvi. Võib realiseeruda isegi unistus, et selle aasta augustis tähstame FC Elva 25. sünnipäeva sellisel moel, et FC Elva esindusmeeskond saab vähemalt sada meetrit selle bussiga sõita.

Nii on rohelise TA-6 bussi lugu kandund mind lapsepõlve teatud mälupiltidest tänasesse päeva. Selge on see, et selle bussiga ei hakata pikki reise tegema, aga ega neid busse sellisel moel Eestis väga palju alles ei ole. See on mul omaette eesmärk ja trigger, et kui buss on korras ja inimesed saavad sinna sisse minna ja istuda, siis ma arvan, et kümnetes ja võib-olla sadades inimestes äratab see ellu emotsioonid, mis omal ajal paljudel minuga üsna samasugused olid. Sellepärast see buss Elvasse jõuabki.