Üks kollektsioonidest tekkis mul juba teismelisena ning saadab mind siiani. See on ralliplakatite kogu. Lugu ulatub 1983. aastasse, kui kolisime perega Elva sovhoosilt saadud kortermajja neljandale korrusele ning saime õega kahepeale oma toa. Mina olin siis kaheteistkümne aastane ja õde kaheksa.
Tollel ajal ma autoga veel ei sõitnud, kuigi maal sain aeg-ajalt kätt proovida nii veoauto kui sõiduautoga, aga mind tõmbas kõik, mis oli seotud autode ja kiirusega. Meie kõrval trepikojas elas Elva sovhoosi peainsener Matti Männiste, kes oli amatöörrallisõitja. Sel ajal hakkas ta sõitjakarjääri lõpetama, aga hakkas rohkem tegelema rallide organiseerimisega ja kutsus mind endaga kaasa.
Ralli oli juba tol ajal palju enamat kui sport – see oli suur sündmus, mis tõmbas inimesi ligi ja kuhu paljud tahtsid oma panuse anda. Seetõttu peame siit põikama korraks suure show business’i ja reklaamiärimehe Peedu Ojamaa juurde. Tema asutas seitsmekümnendate aastate keskpaigas Tallinnas Eesti Reklaamfilmi ning käivitas sellega tohutu – Tallinnast lähtuva reklaamitööstuse – kogu Nõukogude Liidu jaoks. Kaasatud olid suured reklaamikunstnikud ja filmiloojad eesotsas Harry Egiptiga, kes tootsid kokku üle 5000 reklaamfilmi. Äri tõi metsikult raha sisse.
Aasta enne Peedu Ojamaa lahkumist, 2013. aastal, linastus Hardi Volmeri ja Kiur Aarma dokumentaalfilm „Kullaketrajad“, mis räägib Eesti Reklaamfilmi loo, jutustades, kuidas ühe mehe peas sündis hulljulge idee luua Nõukogude Liidus reklaame tootev stuudio. Filmi pealkiri vihjab samuti sellele, et reklaamindus oli tol ajal tõeline kullaauk. „Kullaketrajad“ on ka show business’i mõttes üks inspireerivamaid dokumentaalfilme, mis Eestis on tehtud ning ka kvaliteedilt ja ülesehituselt väga lahe.
Aga nagu öeldud, siis reklaamfilmiäri tõi nii palju raha sisse, et oli vaja mõelda, kuhu seda panna. Näiteks moodustas Peedu Ojamaa 1975. aastal Eesti Reklaamfilmi sporditoimetuse Spinnaker spordi suurürituste korraldamiseks ning kuulus 1980. aasta Moskva olümpiamängude Tallinna purjeregati taotlemise algatusrühma ja 1974. aastast regati organiseerimise komiteesse. Üheks ärisuunaks sai talle aga rallide korraldamine – Peedu Ojamaa oli autoralli Sojuz korralduskomitee liige ning toetaja. Lisaks oli tal ERF Mobile rallitiim. 1980. aastal valmis Tallinna Linnahall ja selle hiigeltreppide alla ehitati jäähall. Sojuz rallide pidulik avadefilee korraldati jäähalli jääl, kuhu aeti kokku ligi paarsada autot. Ei enne ega pärast pole Tallinnas midagi sarnast tehtud. Autosport oli tol ajal glamuur, mis puhuti tohutult suureks. Lisaks hakkas Peedu Ojamaa korraldama linnahallis väga populaarseid Tallinna Lillepidusid.
Kui nüüd mõelda, et mina olin vaid üks poiss Elvast, kahesaja kilomeetrit kõigest sellest Tallinnas toimuvast eemal, siis võib tunduda, et mul polnud sellega mingit pistmist. Aga tegelikult oli – minu tädi Helle Püss, kes oli Kirovi nimelise näidiskalurikolhoosi peadekoraator, võttis ka Lillepidudest osa ning oli Peedu Ojamaa reklaamfilminduse tiimis ehk lõi selles show business’is kaasa. Ja kui mina Tallinnas tädil külas käisin, sain tema juttude kaudu samuti sellest kõigest puudutatud.
Otsesem kokkupuude rallimaailmaga tuli mul aga kodulinnast Elvast, kui naabrimees Matti Männiste võttis mind Sojuz rallidele kohtuniku abimeheks.
Minu roll oli võtta rallipaarilt kaart, viia see kohtunike lauda, kus märgiti peale aeg ning anda see võistlejatele tagasi. Olin üliuhke, kui sain ulatada kaardid Ilmar Raissarele-Rein Talvarile või Aavo Pikkuusile-Lehar Linnole. Esimestelt rallidelt sain töö eest tasuks ralliplakati ning hiljem hakkasin plakateid juba ise ostma. Igal rallil oli oma plakat ja see oli nii kõva sõna, et selle lihtsalt pidi endale saama. Paljude plakatite fotod pildistas fotograaf Mati Hiis, kellel oli väga hea silm emotsioonide edasi andmiseks ning kellega mul on väga hea kontakt ka tänapäeval.
Tol ajal kogunes mul plakateid nii Sojuz rallidelt kui Baltika rallidelt ning lõpuks olid kõik toa seinad täis – riputasin neid igale poole, kuhu vähegi sai, isegi õe voodi kohale. Üks mu lemmik oli Vallo Sootsi-Toomas Putmakeri autoga plakat, mis oli seinal kesksel kohal.
Aga tegelikult kaasnes iga plakatiga emotsioon – iga pilt kandis endas oma lugu ja ma võisin neid pikalt vaadata. Minu jaoks ei olnud need lihtsalt paberid seinal.
1988. aastal läksin ülikooli ja kolisin Elvasse vanaema juurde, kus sain täiesti omaette toa. Sinna tekitasin juba täitsa oma maailma ning kõik seinad olid ralliplakatitega kaetud. Minu jaoks olid plakatid nii väärtuslikud, et ma ei raatsinud neid kuhugi garaaži üles panna – meie garaaž ei olnud selleks piisavalt korras ka. Igatahes inspireerisid ralliplakatid mind omamoodi ka inseneritöid tegema.
Alles aastaid hiljem, kui ülikool oli läbi, mõtlesin, et peaks poisikeselikust toast loobuma. Tegin remondi, võtsin plakatid maha ja kleepisin tapeedi seina. Ralliplakatid panin torude sisse hoiule. Samal ajal tegelesin juba ettevõtlusega, elasin üüripindadel ja töö viis mind pärisellu tagasi ning ma ei pidanudki ennast enam läbi plakatite inspireerima.
2011. aastal hakkasin koos Tarmo Hõbe, Urmo Aava ja Silver Kütiga organiseerima Rally Estoniat. 2012. aastal tõin plakatid uuesti välja, lasin need panna kapaplaatidele ning koostöös Tarmo Hõbe ja Urmo Aavaga panime Rally Estonia ajal VIP-telki üles ralliplakatite näituse. Läks veel kümme aastat ja siis sai kõik plakatid üles pildistatud ning nüüd ootavad nad uut aega ja kohta, mil oleks taas põhjus ja võimalus neid esitleda.
Fotogalerii: Are ralliplakatid
