Altraja

On mitu põhjust, miks mu autokollektsioonis on Toyota Hiace. Juured ulatuvad 1990. aastate alguses saabunud iseseisvusaega, millega koos hakkas pihta vilgas väikeettevõtlus. Väikeettevõtjad ei saanud aga enam hakkama nõukaaegsete pirukakuutide (IŽ 2715) või Riias valmistatud RAF väikebussidega, sest need ei olnud lihtsalt töökindlad. Edumeelsemad inimesed hakkasid endale Soomest tooma kasutatud Toyota Hiace väikebusse, millest sai lausa kultuslik sõiduvahend – nendega aeti tööasju, aga käidi ka pidudel ja väljasõitudel. Sõiduomadustelt olid need kahtlemata paremad kui mis iganes Nõukogude autod.

Kui käisin EPA ajal 1992. aastal aprillist oktoobrini Soomes praktikal, siis vaatasin imestusega, kui palju Toyota Hiace minibusse seal oli

– pea igal talumehel oli selline asjaajamiseks, linnas käimiseks ja perega sõitmiseks. See oli mugav masin, kuna ette mahtus kolm inimest mõnusalt istuma ja sellega oli parem sõita kui sõiduautoga.

Mitmed kursusekaaslased olid samuti Soomes praktikal ning sügisel ilmus EPA mehhaniseerimise teaduskonna ette vähemalt viis või kuus Toyota Hiace’t – oli pikki, lühikesi ja furgoone, hõbehalle, tumesiniseid ja tumerohelisi.

Ka minu käest küsiti, kus siis uus masin on – mu sissetulek kuue kuu jooksul oli ligikaudu 12 000 marka ning Toyota Hiace kaubiku hind oli 8000 marga ümber, nii et oleksin saanud auto küll, aga soetasin Soomes hoopis lehma ning Toyota Hiace jäi ostmata.

Kui aga alustasime Erki Kulliga ettevõtlusega, siis meie firma Avera-Trading esimeseks investeeringuks oli tumehall Toyota Hiace. Vedasime sellega mõned kuud üle Eesti kaupa laiali, kuni müügijuht Marko Põldsam selle Tallinn-Tartu maanteel üle kaela keeras ja selle väikebussi lugu lõppes sinna. Pärast seda ostsime Avera-Tradingule teise Toyota Hiace.

Kui 1994. aastal Tallinnasse liikusin, siis ostsime ettevõttele Fifaa Toyota Hiace, millega käisime väliüritustel ja -müükidel.

Meie bussijuhiks oli toonane korvpallur Jaak Karp, kes 2025. aasta mais pani maha Rapla korvpallikooli juhi ameti, mida ta oli pidanud 23 aastat. Tol ajal aga vedas ta Toyota Hiace´ga t-särke laiali. Ägedamatele üritustele, nagu EK Tallinn Rally või Tartu Maraton, sõitsin ise kohale ja müüsin kohapeal t-särke. Sellega oli päris hea sõita ja suuremat sorti kaupa vedada.

1. veebruaril 1997 alustasime koos Anti Kallega Nike esindamist, mida aitasid meil hooga käima tõmmata müügimees Kristjan Luha ja laomees-müügijuht Indrek Heinmets. Nike tarbeks oli meil samuti kasutada Toyota Hiace minibuss. Ühel päeval olime neljakesi juba 20 tundi järjest tööd teinud ja kaupa kokku pannud ning viimase asjana läks Kristjan kaupa ära viima. Äkki sain Antilt kõne, et on juhtunud liiklusõnnetus. Kristjan oli Järvevana teel sõites roolis magama jäänud ja sõitnud betoonist tänavavalgustuspostile niimoodi otsa, et post oli langenud bussi peale ja selle pooleks murdnud. Kui post oleks kukkunud poole meetri võrra juhi poole, siis ilmselt Kristjanit meie hulgas enam ei oleks. Läks siiski õnneks ja Kristjanil ei olnud midagi viga, aga buss läks mahakandmisele. Sellise suure pauguga lõppes minu ettevõtetes Toyota Hiace ajastu ja algas Ford Transit ajastu, sest Ford tuli välja väga ägeda mahuka ja vinge bussiga.

Toyota Hiace tuletab meelde, kust me oleme tulnud ja millisel moel meie ettevõtted on rajatud.

Meil töötas bussijuhina Meelis Eesaru, kes vedas Ford Transitiga kaupa. Ükskord ta sõidutas mind koju ning küsisin temalt, et sa oled meil juba viis aastat töötanud ja oled terane tüüp, aga miks sa ikka veel bussijuht oled? Meelis vastas, et muud tööd pole keegi pakkunud. Tegin talle siis ettepaneku hakata haldusjuhiks, sest meil on vaja poode ehitada. Meelis oli nõus ning nüüd on ta juba 20 aastat haldusjuht olnud ja ehitanud Fifaale kümneid kauplusi.

Toyota Hiace meenutabki mulle mitmete ettevõtete algusaegu ja suhteid erinevate inimestega.

Kui tähistasime 2018. aastal Sportland grupi jõulupeol muuhulgas Fifaa 25. sünnipäeva, siis oli teemaks Balti kett ja Baltimaade ühtsus. Sellest kujunes retropidu, kuhu tõime minu autode kollektsioonist ka mosse ja VAZ 2108, aga tundsime, et me ei mängi seda lõpuni välja, kui ei näita tolleaegset ajastu märki Toyota Hiace’t. Ostsime 4500 euro eest Soomest hõbedase Toyota Hiace, mis nägi välja nagu uus, sest 20 aastat ei olnud mitte keegi seda kasutanud.

Saime sellega peole vürtsi juurde anda ning see buss mängis oma rolli väga hästi välja – panime talle FIFAA kleepsud peale, bussis olid t-särgid ja igaüks sai lasta enda särgile logo trükkida. Rahvas tahtis massiliselt koos bussiga pilti teha ning see kõik viis kõiki 25 aasta tagustesse aegadesse.

Küll aga ei olnud meil alguses head plaani, mida bussiga pärast pidu teha ning ta seisis mõnda aega nukralt ilma otstarbeta. Kui 2022. aastal hakkasime tegelema GRAM Wellness joogiga, tuli mõte kasutada Toyota Hiace väikebussi brändi ühe elemendina. Teipisimegi bussi brändi roosadesse ja rohelistesse värvidesse ning võtsime ta arvele registreerimisnumbriga 001 GRM.

Praegu gastroleerib buss erinevate Tallinna spordiklubide parklates, aga vahepeal oli ka T1 kaubanduskeskuse all parklas, kuna müüme GRAM`i tooteid ka Selveris.

Sellisel moel on legendaarne Toyota Hiace muutnud reklaamtulbaks. Muidugi ei markeeri ta paljude tänapäeva noorte inimeste jaoks ühtegi legendi, aga minule, ja väga paljudele sama ajastu inimestele, annab ta tunnistust omaaegsest ettevõtlustuhinast ja vaimust. Toyota Hiace tuletab meelde, kust me oleme tulnud ja millisel moel meie ettevõtted on rajatud. Eesti ettevõtluse üles ehitamisel on Toyota Hiace’l päris suur ja kindel roll.