Altraja

New York City takso on legendaarne auto, mis on võrdselt vabadussambaga tuntud kultusfilmidest, mille tegevus toimub New Yorgis. Ilmselt on selle kollase taksoga sõitnud ka kõik, kes kunagi on New Yorki sattunud. Oma olemuselt on see väga kuulus, ülivõimas ja vastupidav masin ning lisaks taksodele on seda mudelit kasutatud ka politseiautona.

Minu kollektsiooni kuulub auto, mille väljalaske aasta on 2008 ja ametlik mark on Ford Crown Victoria.

Selle New York City takso lugu on mitmeski mõttes sümboolne ning loo juured ulatuvad minu kõikidesse New Yorgi reisidesse, kuigi esimestel kordadel mul ei tekkinud mõtet, et tahaks seda autot osta. Võib-olla ka sellepärast, et arvasin auto hinnaks vähemalt kolmkümmend kuni viiskümmend tuhat dollarit, nagu ta tegelikult poest ostes ka maksab.

New York City takso lugu on mitmeski mõttes sümboolne ning loo juured ulatuvad minu kõikidesse New Yorgi reisidesse.

Aastal 2004, ehk neli aastat enne minu praeguse auto sündi, juhtus aga selline lugu, et olin FC Flora mängul, kui üks mees sai väljakul rämeda käitumise eest ja kohtuniku sõimamise eest punase kaardi. See mees oli Joel Lindpere. Olles juba mõned head aastat Nike esindanud ja jalgpallist vaimustunud vaatasin, et see mees ujub vastuvoolu, tal on temperamenti ja ta on samal ajal ka päris hea mängija. Pakkusimegi talle Nike´iga lepingut ja tõmbasime koostöö käima. Aja jooksul selgus, et punane kaart, mis meie tutvusele alguse pani, jäigi ainsaks, mille Joel Lindpere oma mängijakarjääris sai.

Joel osutus väga lahedaks tüübiks. Ta oli vahetu ja siiras jalgpallur, kes polnud samas ka suu peale kukkunud ning saime headeks sõpradeks. Kasutasime teda mitmetes kampaaniates. Näiteks oli just Lindpere 2010. aastal Sportland Magazine´i esimese ajakirja kaanepersoon.

Karjääri lõpu poole avanes Lindperel võimalus minna mängima Ameerikasse. Kuna minust oli aastate jooksul kujunenud talle mingil määral mentor ja tema polnud selleks ajaks vist isegi USA-s reisimas käinud, tuli ta nõu küsima, et kuidas ta ikka Ameerikaase läheb ja kas ta sinna üldse sobib. Ütlesin Joelile, et just sinusuguse temperamendiga, lahtise teksti ja kommunikatsioonivõimega mees sobib Ameerikasse nagu rusikas silmaauku.

Joel sõlmiski kaheaastase lepingu USA kõrgliiga MLS tollase tuliuue klubi New York Red Bullsiga, olles ühtlasi kogu liigas esimene eestlane. Täna on ülikeeruline USA-s oma jalgpalli meeskonda luua, aga aastal 2010 oli see kõik tehtav. New York Red Bullsi asutas oli Dietrich Mateschitz, kes ehitas klubile New Jersey´isse ka tutika 250 miljonit dollarit maksnud staadioni. Just Joel osutus jalgpalluriks, kes 20. märtsil 2010 lõi Santos FC võrku staadionil kõige esimese värava.

Juba esimesel hooajal kujunes Lindperest mängija, kes andis intervjuusid Time Squaeril ning kellelt taheti enne ja pärast mängu kommentaare. Temast sai tõeline meeskonna ikoon. Joeli kuulsus tõusis nii kõrgele, et 2011. aastal valis Ameerika üks suurimaid telekanaleid NBC Sports just Lindpere algava hooaja reklaamnäoks ning tegi treileri, mis kandis nime Corner Kick (nurgalöök). Uhke oli vaadata, et Eestist pärit jalgpallurit kasutatakse maailma võimsama riigi kiiresti kasvaval spordiala esindusnäona. Joelist sai kiiresti superstaar.

Hakkasime sõitma, aga tee oli remondis ja sõitsime kuidagi vastu teravat betoonserva ja kaks rehvi läksid puruks.

Ta kutsus mind korduvalt, et kui lähen Ameerikasse, siis külastaksin ka teda, sest ta oli tänulik, et aitasin tal jõuda sinna, kus ta tundis end täiesti õiges kohas. 2011. aasta kevadel tekkiski võimalus Joeliga New Yorgis kohtuda. Paduvihma kallas, kui Joel mulle oma meeskonnakaaslase kirsipunase Lexusega lennujaama vastu tuli, et koos New Jersey´sse staadionit vaatama minna. Hakkasime sõitma, aga tee oli remondis ja sõitsime kuidagi vastu teravat betoonserva ja kaks rehvi läksid puruks. Meiega oli kaasas noor Ladina-Ameerikast pärit Joeli meeskonnakaaslane, kes võttis telefoni ja helistas kõigepealt emale, et mida nüüd teha. Ilmselt ema ütles, et helista autoabisse ja kutt rippus permanentselt telefoni küljes ja vaatas šokeeritult pealt, kuidas Nike maaletooja ja Eesti parim jalgpallur vahetavad paduvihma käes rehve. Leidsime tagavararatta ja vahetasime ühe ratta ära ja siis tõmbasime kuti tagasi autosse ja sõitsime New Jersey staadionile, katuse alla. Leidsime ühe plangu, millega kallutasime auto üles ja saime teise ratta alt ära, et saaks selle remonti viia, sest velg oli ka õnnetuses kõveraks läinud. Igal juhul ei saanud enam selle autoga sõita. Vaatasime staadioni üle ja läksime hotelli. Hiljem võtsime takso, et hotellist Sohosse sõita. Hakkasime araablasest taksojuhiga naljaviluks lõõpima, et sõida kiiremini, et maksame niigi peaaegu sada dollarit selle ummikus istumise eest. Taksojuht polnud ka suu peale kukkunud ja ütles midagi sellist vastu, et mul on see auto juba nii odav, et teie sada dollarit ongi peaaegu juba auto hind. Hakkasime siis mõtlema, et oot-oot, palju see auto siis maksab. Tema vastu, et umbes 3000 dollarit maksab, et auto on juba sihuke ront, et tal ongi sellest juba kopp ees. Vaatan Joeli poole, et ostame endale siis NYC takso ära. Mõeldud-tehtud. Mina pidin järgmisel päeval lennujaama minema, aga Joel läks New Yorgis taksode depoosse ja saatis mulle järgmisel päeval pilte, et üks auto on päris kobe, natuke must on, aga plekid on korras ja kui puhtaks teha, siis on täitsa okei.

Hakkasime siis mõtlema, et oot-oot, palju see auto siis maksab. Tema vastu, et umbes 3000 dollarit maksab, et auto on juba sihuke ront, et tal ongi sellest juba kopp ees.

Helistasin meie ühisele sõbrale Sven Schneiderile, kes peab vennaga kahasse Ameerika Auto äri – Sven ajab asju seal pool ookeani ja Rasmus siinpool. Sven ütles, et pole probleemi: 1500 dollarit on transport ja kuu aja pärast on auto Eestis. 2011. aasta lõpus oligi New Yorgi takso Tallinnas ja vennad Schneiderid tegid kiiresti talle kõik vajalikud protseduurid, et auto arvele võtta.

Samal aastal toimus Saku Suurhallis Sportlandi Ameerika teemaline jõulupidu ja meil oli hea taksot seal dekoratsioonina kasutada. Pidu sai läbi ja pidasime plaani, mida autoga edasi tea. Minul on traditsioon kord aastas kohtuda laululoojate ja agentuuri Moonwalk omanike Sven Lõhmuse ja Tambet Mummaga vanalinnas kamina ees ja mõelda läbi projektid, kus saaks Sportland nendega seotud olla ja vastupidi. Sellel kohtumisel tuligi idee, et kuna mul on New Yorgi takso, siis teeks laulu „NYC Taxy“. Kuna Getter Jaani oli võitnud Eesti Laulu konkursi lauluga “Rockefeller Street” ja Eesti Laulul on traditsioon, et eelmise aasta võitja esineb järgmise aasta show avaartistina, siis panimegi paika plaani, et Sven teeb loo, esitame seda tänases Alexela kontserdimajas ja teeme video ka.

Osaliselt ERR-i ja osaliselt meie sponsorrahadega filmisime video. Sten-Erik Jantson laenas selleks enda Hummerit, Rotermanni kvartalis panime tossumasinad käima ja tekitasime New Yorgi getoliku atmosfääri. Videos tormab Getter Jaani taksosse, istub sisse ja ülteb: „Tere, palun, Eesti Laulule!“. Taksojuhti, samasugust nagu oli New Yorgis, turbani ja habemega mängis tolle aja Sportlandi Sport Marketingi mänedžer Margus Reintal. Takso sõitis Solarise ette, kus Getter maha läks ja edasi läks show juba kontserdimaja laval. Getter kandis pärlitega teksakostüümi, lavale tekitasime New Yorgi atmosfääri ülekäigurajaga ja pronksviitadega, aga kust sinna inimesi saada? Enamik 73 inimesest, kes lõpuks laval liikusid, olid Sportland Eesti Tallinna kaupluste töötajad. Pensionäre oli ka vaja – nendeks said meie koristaja Ljudmila ja tema abikaasa. Märt Agu tegi esinejatega kolm korda lavaproovi ja see oli töötajate jaoks väga põnev. Seljas kandsid nad 2012. aasta Nike rõivakollektsioonist. „NYC Taxy“ muutus väga populaarseks. Tegime Getterist fotosid ja kuna tol ajal polnud Sportlandi kauplustes veel LED-ekraane, siis järgmised viis aastat rippus Getter Jaani lavashow pilt Viru Sportlandis, mis on kontserdimajale kõige lähemal asuv Sportland.

Enamik 73 inimesest, kes lõpuks laval liikusid, olid Sportland Eesti Tallinna kaupluste töötajad.

Kogu Eesti Laulu show´le järgnenud suvel sõitis Getter kõikidele esinemistele sama taksoga, roolis oli tema boyfriend Ott Sander Palm. Igal pool, kuhu nad läksid, sõitsid nad lava ette, jagasid autogramme, tegid fotosid.

Ühel hetkel hakkas ikkagi nii Svenil kui minul kripeldama, et peaks video veel kvaliteetsemaks tegema. Et kontsertlavastus on ikkagi kontsertlavastus, lisaks Ameerikas Joel, keda saaks kaasata. Aga kuidas teha nii, et see ei oleks liiga kallis? Lõpuks korraldasime asja nii, et Getter sõitis Ameerikasse ja esitas New York Red Bullsi staadionil täismajale Ameerika hümni ja meie saime vastutasuks klubi marketingi osakonnalt kaamerad, kaameramehed ja turundusabilised. Video filmiti Manhattanil, kus sõideti kahe taksoga ringi ja ühes taksost filmiti, kuidas Getter teises taksos istub. Joel on roolis. Nüüd ongi videost ametlik versioon ka saadaval.

Kui Lindpere lõpetas Ameerikas karjääri ja tuli tagasi, siis tundsime, et New Yorgi skeene on meid mõlemaid niimoodi mõjutanud, et pidasime isegi plaani sinna jalgpalliklubi teha. Turg oli avatud, kuutasu oli 500 dollarit, venelastest treenerid olid saadaval ja jalgpalli järele oli nõudlus. Aga siis hakkas Ragnar Klavan ka lõpetama ja nad investeerisid koos Joeliga jalgpalliklubisse Tallinna Kalev ning New Yorki klubi loomise mõttest asja ei saanud.

New Yorgi takso seisab aga edasi Tallinnas. Täna on ta rakendust leidnud seda erinevatel filmivõtetel, meie kasutame ägedat plafooni auto katusel Nike Outleti reklaamimiseks. Takso on reklaaminud Sportlandi Soomes ja oleme kasutanud seda mitmetel reklaamüritustel. Iga kord kui keegi kollast taksot rendib, siis ta on väga põnevil.

Mootorituli küll põles, aga eelmine omanik oli probleemi kõrvaldamiseks kasutanud lihtsalt musta teipi.

Ostsime ka talverehvid, aga elu näitas, et talvel ei paku see takso mingit atraktiivsust ja nüüd ongi tal kogu aeg suverehvid all ja ta ise on suvehooajaks hoiul. Meie pesulamees Gunnar on autot väga hästi putitanud ja hooldanud. Ühel hetkel värviti stange üle, aga muidu on ta väga heas korras ja valmis iga kell garaažist startima. Tegelikult on üllatav, et auto oli algusest peale nii heas korras. Mootorituli küll põles, aga eelmine omanik oli probleemi kõrvaldamiseks kasutanud lihtsalt musta teipi. Kui see ära võtta, siis mootorituli põleb edasi, aga mootor toimib ja pole remonti vajanud. Kere on siit-sealt kõkse saanud nagu New Yorgi keskkonnas tavaline.

Selle eest, et Joel mind aitas, panime takso registreerimisnumbriks 20 NYC, mis on tema number tänaseni. Nimelt oli just 20 Lindpere seljanumber New York Red Bullsis.