Mõned asjad elus tekivad nii, et neile polegi võimalik ühte väga konkreetset selgitust anda. Näiteks minu avajate kollektsiooni lugu sai suures plaanis alguse respektist oma kodukoha Elva vastu.
2021. aastal olime seltskonnaga Elvas kohvikutepäeval, mis on linnas väga kuulus suvine üritus. Oli ilus ilm, sõitsime jalgratastega ühest kohvikust teise ja juhtusime Reilsonite perekonna koduaia kohvikusse.
Seal asus kunagise legendaarse Elva autoremondilukksepa Arno Reilsoni kodu. Tema ise on tänaseks siit ilmast lahkunud, aga ta oli olnud minu jaoks läbi aegade Elva elu musternäidis. Juba nõuka ajal tegeles ta autode remondiga. Tal oli super korralik garaaž, mis oli seest üle värvitud – meie kodus ei olnud elutuba või köök ka nii ilusti viimistletud. Reilsoni garaažipõrand oli perfektses korras, seinad olid võõbatud valgeks ja autosid remonditi samuti enam-vähem valgete kinnastega. Kõik Lõuna-Eesti rallimehed käisid tema juures oma autosid putitamas. Ka Reilsonite koduaed oli viimase peal korras. Aias oli tiik, üle tiigi viis sild, muru oli ideaalselt pügatud. Seda kõike vaadates tundus, et oled sattunud välismaale, sest see aed oli nagu mõnest filmist.
Reilsoni garaažipõrand oli perfektses korras, seinad olid võõbatud valgeks ja autosid remonditi samuti enam-vähem valgete kinnastega.
Arno Reilson ise oli väga jõukas, sest autoremont tõi väga hästi sisse. Tal oli kogu aeg järjekord ukse taga ja klientuuri jätkus. Minu isa küll tema juures oma masinaid kunagi ei remontinud, sest esiteks oli pikk ooteaeg ja kallis hind ning teiseks oskas isa kõike ise teha.
Olime siis tol korral Reilsonite juures kohvikutepäeval ja võtsime mõned õlled. Rahvast oli palju ja meeleolu ülev. Korraga märkasin, et televisioon on kohal ning salvestatakse midagi. Läksin vaatama, mis täpsemalt toimub ja mind juhatati Reilsonite sauna. Ma küll teadsin nooremana Elvas elades Arno Reilsonit, aga ta oli vanem mees ning tema poeg Ülo ja Pille on samuti mõni aasta minust vanemad. Neid tundsin põgusalt kooliajal, aga me otseselt ei suhelnud, nii et ma polnud Reilsonite saunas kunagi varem käinud. Seal aga avanes ootamatu vaatepilt: sauna eesruumi seinad olid kaetud klassikaliste helepruunide laudadega nagu nõukaaegsetes suvilates või Soome saunades. Ja nende peale, tihedalt üksteise kõrvale, olid kruvitud pudeliavajad. See oli puhas juhus, et sattusin tunnistama, kuidas minu kooliõde hakkas televisioonile rääkima avajate kollektsioonist. Selgus, et vana Reilson oli 1970. aastast, mis on juhtumisi minu sünniaasta, hakanud koguma pudeliavajaid. See juhtus enam-vähem samal ajal, kui ta avas autoremonditöökoja.
See oli puhas juhus, et sattusin tunnistama, kuidas minu kooliõde hakkas televisioonile rääkima avajate kollektsioonist.
Esimese avaja soetas Reilson puhtjuhuslikult, kui ühel ringreisil jäi talle silma „Nu pogodi“ multikast tuntud hundi kujuline suveniiravaja, ja ta selle ära ostis. Aja jooksul kogunes avajaid juurde ning kui mõni külaline või klient kollektsiooni nägi, siis tõi järgmisel korral ise ka juba pudeliavaja kaasa.
Nende suveniiravajate järgi saab päris hästi aimu, kuidas maailm ja riigikord on aja jooksul muutunud. Kui esimesed avajad olid pärit Leningradist, Moskvast, Siguldast, Palangast, Tartust, Tallinnast, Narvast, siis nendele lisandusid eksemplarid Bulgaariast, Poolast ja teistest sotsialismimaadest, kuhu 1980ndatel aastatel avanes võimalus reisida. 1990ndatel, kui sai juba Soomesse käia, hakkasid seinale ilmuma plastmassist Koffi, Sinebrychoffi ja teiste tollaste Soome ettevõtete logodega avajad. Nüüd vaatame neid plastmassist esemeid kerge muigega, aga tol ajal paistsid need meile ilmaimena. Viimase osa avajate hulgas on juba stiilinäiteid Ameerikast, Inglismaalt ja paljudest muudest kohtadest üle maailma. Päris viimased avajad oma kogusse lisas Arno Reilson 2020. aastal – veidi enne seda, kui siit ilmast lahkus.
Igal juhul kuulasin tol päeval, kuidas peretütar andis intervjuud Taavi Libele ning viimase lausena jäi kõrva, et Reilsonid soovivad hakata sauna kaasajastama ja seal remonti tegema ning pudeliavajate kogu jääb jalgu. Ja hõigati vist isegi välja, et kes on huvitatud, see võtku ühendust.
Ütlesin Pillele, et ostan avajate kogu ära: loeme avajad üle ning ma maksan iga avaja eest ühe euro.
Astusingi kohe pärast intervjuud Pille juurde, et diili teha. Kusjuures sümboolne on see, et olin nende kodukohvikus ühe õlle just nimelt pudeliavajaga juba avanud. Ütlesin Pillele, et ostan avajate kogu ära: loeme avajad üle ning ma maksan iga avaja eest ühe euro. Peretütrele see sobis ja ta arvas isegi, et selle raha eest saab võib-olla terve sauna renoveerida, sest esmapilgul paistis, et avajaid võib seintel olla umbes tuhat. Hiljem üle lugedes tuli välja, et neid oli lausa 1350. Nõnda saingi endale järgmisel nädalal viis kasti avajaid. Pärast seda olen hakanud ise avajaid juurde ostma. Arvatavasti on viie aasta jooksul neid kogusse lisandunud ligikaudu sada tükki.
Olen mõelnud erinevate võimaluste peale, mida kollektsiooniga edaspidi peale hakata. Näiteks olen enda nimele registreerinud umbes 300 erinevat domeeni, seal hulgas avajad.com ja avajad.ee ning nendele veebilehtedele saaks avajatest virtuaalse kollektsiooni üles panna.
Elva postimaja kõrval on üks kõrvalhoone, millele olen mõttes andnud nimeks Kaalude Galerii, sest mul on ka kaalude kollektsioon ja olen mõelnud need välja panna. Selle juurde võiks luua väikese söögi-joogikoha, kuhu saaks omakorda avajad üles panna.
Üks idee ongi teha Elvasse taas õllekas, aga viisakam kui toonane Karastus.
Üks võimalus on mulle veel silma jäänud – seoses Elva kunagise õlleka Karastusega, mis omal ajal tekitas palju paksu verd. See asus keset linna ja seda sümboliseeris õllekapa pilt. Õllekas oli kaks-kolm püstijalalauda, seal müüdi väga halba lahtist õlut ning ümber maja hõljus ebemeeldiv hais, sest kõik õllejoojad käisid end nurga taga kergendamas. Ühel hetkel pandi koht kinni, putka likvideeriti, aga minule kuulub täna bränd Karastus. Meie disainerid on isegi logo uuesti üle joonistanud ning domeenid karastus.com ja karastus.ee on samuti registreeritud. Üks idee ongi teha Elvasse taas õllekas, aga viisakam kui toonane Karastus. Sellesse pubisse saaks avajad üles panna ning usun, et kliendid hakkaksid sinna ka ise avajaid juurde tooma. Kõik see kokku oleks päris hea kombo.
Kui avajate lugu kokku võtta, siis selles segunevad minu jaoks erinevad kultuurikihid. Kõigepealt legendaarne Reilsonite suguvõsa – Arno Reilson ja tema Elva autoremont, siis Ülo Reilson, kelle noorim poeg Jasper on FC Elva jalgpalliklubi esindusvõistkonna kandetala ja väga tubli kutt. Sellele lisandub visioon Elvale lisaväärtuse andmisest õlleka või joogi- ja snäkikoha rajamisega, millele avajate kollektsioon oleks väga heaks dekoratsiooniks.
